Sinu, minu, meie – ehk avameelselt kärgperendusest

Allikas: Internet

Kärgpere on uudissõna, mis kannab endas inimühiskonnas ammustest aegadest olnud nähtust – see on perekond, milles vähemalt üks vanem on „teisele ringile“ läinud ja perre kuuluvad sinu, minu ja meie lapsed. Tänapäeval on see peremudel vähemalt sama tavaline kui traditsiooniline ema-isa-lapsed pere.

Kärgepere eripäradest ja mitmetest tähelepanu vajavatest aspektidest annab rääkida palju. Tänases loos heidaks pilgu nende laste ellu, kelle vanemad on otsustanud neid vabatahtlikult või kohtu korraldusel „võrdselt“ jagada. Nad elavad nädala või kaks ühe vanema, siis aga teise juures. Skandinaavias on see ülimalt tavaline ja lähtutakse eelkõige asjaolust, et mõlemal vanemal on võrdne kohustus ja õigus oma last kasvatada. See eeldab, et mõlemas kodus on lapse jaoks olemas piisavalt riideid, õppevahendeid jm, et iga kord ei peaks kõiki asju kokku ja lahti pakkima. Kui meie kultuuriruumis on olnud traditsiooniks, et lapsed jäävad valdavalt ema juurde, siis viimastel aastatel on üha rohkem kuulda ka peredest, kus lastel on peale vanemate lahutust kaks kodu ja hooldusõigus vanemate vahel on võrdselt jagatud.

Uuringud näitavad, et suur osa lastest kogeb peale vanemate lahutust stressi, kuna nad ei kohtu enam teise vanemaga piisavalt tihti ja kontakt ei ole sama lähedane kui varem. Enamasti mõjutab see suhet isaga, kui laste põhielukoht on ema juures. Laps vajab nii ema kui isa, et temast võiks saada enesekindel ja hästi toimetulev täiskasvanu. Selleks ei pea vanemad tingimata koos elama, kuid nad peavad teadvustama oma rolli lapsevanemana ning suutma leida võimalused lahutuse kurbus ja kibedus lapse elu puudutavatest teemadest eraldi hoida.  Stressis, toimetulematu, vihane või äärmiselt kurb vanem võib lapsele oluliselt rohkem stressi põhjustada, kui vanemate lahutus, peale mida täiskasvanud suudavad koostööd teha ja lapsele kindlustunnet ja turvalisust pakkuda.

Asjad, mida peaks arvestama, kui laps on kahe kodu vahel:

  • Laps peab tundma end mõlema vanema kodus pereliikme, mitte külalisena. Juba sõnu valides, võikski laps teada, et tal on kaks kodu ja sellest saab tema normaalsus. Võib kasutada ka väljendeid isa/ema juurde minema, aga vältida võiks emale/isale külla minemise juttu. Kodu on midagi isiklikku, sooja ja kindlat – külaskäigud aga pigem juhuslikud episoodid.
  • Lapse ja mõlema vanemaga suhtlemise tagamine on üks esimesi ja üliolulisi asju peale lastega paari lahutamist. Otsust, mis algselt tehakse, saab tulevikus korrigeerida ja kõigile osapooltele sobivaimaks voolida.
  • Info lahutuse põhjuste ja võimalikke elukorraldust puudutavate mõjude kohta peab olema lapsele lihtsalt seletatud ja kindlasti ilma süüdistava faktorita.
  • Laps ei ole võimeline otsustama, kus ja kellega ta koos elab ja millal teise vanemaga kohtub. Need otsused teevad vanemad omavahel, loomulikult lapse soovide ja vajadustega arvestades.
  • Stress, mis kaasneb kahe kodu vahet käimisega on lapsele kindlasti väiksem, kui pinged, mille toob kaasa regulaarse ja tiheda kontakti kaotamine teise vanemaga.
  • Laps armastab ja vajab oma mõlemat vanemat. Rääkides teisest vanemast halba, teed haiget oma lapsele ja tekitad temas suure segaduse, millega ta ei pruugi toime tulla. Täiskasvanu peab suutma oma valu ja murega toime tulla – kas ise või kõrvalise abiga, last sellesse mitte tõmmates.
  • Lapse elukorralduse määramisel peab arvestama lapse vanuse, iseloomu, soovide, aga ka vanemate reaalse pühendumise ja töögraafikutega. Ei ole mõtet hooldusõigust võrdselt jagada, kui laps ühe vanema juures olles veedab valdava osa ajast viimase uue elukaaslase, vanavanemate või arvuti seltsis, kuigi ta samal ajal saaks teise vanemaga kvaliteetaega veeta.
  • Kummagi vanema uus elukaaslane ei ole lapsele uus ema või isa. Igal inimesel saab olla vaid kaks vanemat ja vaid neil kahel on vanema õigused ja kohustused. Kuidas uusi täiskasvanuid kutsuma hakatakse, sõltub paljuski lapse vanusest ja soovidest – pole paha mõte kasutada lihtsalt inimese eesnime.
  • Lapse võrdne „jagamine“ eeldab vanematelt suurt tahet lapse huvides koostööd teha ja sarnaseid piire kehtestada (riskid asjade, taskuraha, maiustuste ja erinevate hüvedega manipuleerimiseks on suured). Ei saa küll eeldada, et mõlemas kodus oleks täpselt sama päevakava, mis väikelaste puhul oleks mõistlik, aga olulised küsimused tuleks vanemail omavahel läbi arutada ja neist kokkulepetest hiljem ka kinni pidada.
  • Kui võimalik, võiks laps käia ühes koolis või lasteaias. Kui see võimalik ei ole, siis tuleb kaasta lapse õpetajaid ja rääkida oma elukorraldusest, et nad saaksid vajadusel last toetada.
  • Kui ühele vanemale tundub, et laps ei taha teise juurde minna, siis peaks püüdma olukorda võimalikult rahulikult kaaluda ja vaadata, kas ta ehk ise ei anna lapsele varjatud sõnumeid, mis lapsel rahulikult teise seltsi nautida ei lase. Kehakeel, hirm üksinduse ees, ärevuse kasv, repliigid teemal „kes mind siis aitab, kui sa seal oled“ jms võivad tekitada lapses süütundeid ja soovi vanemat minemata jätmisega säästa. See ei ole kuidagi seotud sellega nagu tal oleks teise vanema juures halb.
  • Kui laps saabub teisest kodust, ei ole teda mõtet üle kuulata ja ekskaasa elu detaile uurida. Asjakohane on küsida lapse enda tegemiste ja toimetuleku kohta jättes teise kodu teemad sinna kuhu nad kuuluvad – teisele poole välisust.

Kuigi kahe kodu mõte tundub paljudele vastuvõetamatu, tasub kaaluda ka selle positiivseid külgi. Lapsel on head suhted mõlema vanemaga, kes omavahel igapäevaselt ei kiskle. Võrdne ajajaotus vanemate vahel pikemate perioodide kaupa annab aega ja võimalust iseendaga tegelemiseks, puhkamiseks ja soovi korral ka uute suhete loomiseks. Ükskõik, kui palju tegi endine partner suhtes olles ja/või lahutades haiget, oma lapse vaimse tervise ja tulevase õnne nimel tuleb teha kõik võimalik, et lapsel oleks hea suhe mõlema vanemaga.

Lugege kindlasti: Katrin Saali Saul, Eluterve kärgpere käsiraamat, Pilgrim 2016

Artikli koostas: Kai Räisa, perenõustaja ja nelja lapse ema