Rutiinsed rasedusaegsed uuringud

Rutiinsete uuringute hulgas on selliseid, mida tehakse igal külastusel: 

  • uriinianalüüs,
  • vererõhu mõõtmine,
  • kehakaalu mõõtmine,
  • väline kõhu vaatlus.
Ja selliseid, mida korratakse vastavalt vajadusele:
  • vereanalüüsid (hemoglobiin, veregrupp ja reesusfaktor jm.)
  • tupeuuringud.

Uriinianalüüs

Igal külastusel palutakse sul kaasa võtta puhta hästisuletava purgiga 50 ml uriini.
Õige tulemuse saamiseks:
  • enne testi jaoks uriini kogumist pese välised suguelundid (räpaselt kogutud uriin võib tulemust mõjutada),
  • purk uriini kogumiseks peab olema puhas!!!
  • analüüsiks on vajalik nn. “keskjoa uriin” – esimese sortsu lased potti, keskmise portsu kogud purki ja lõpu lased jälle potti nagu tavaliselt,
  • uriin peaks olema kindlasti värske ja sama päeva oma – üle öö seisnud uriin uuringuks ei sobi.

Küsi, kuhu analüüs tuleb viia, kui kiiresti tuleb vastus, kas vastuse järele tuleb sul endal minna või toimetatakse see arsti kätte. Laboris tegeleb sinu analüüsiga laborant, mõnede ainete esinemist saab kontrollida kohapeal testribaga.

Uuritakse:

  • valgu esinemist – tavaliselt valku uriinis ei esine, selle ilmumine võib tähendada rasedustokikoosi ohtu,
  • suhkru esinemist – võib viidata suhkru ainevahetuse probleemidele,
  • mikroobide esinemist – märk võimalikust põletikust kuseteedes.

Vererõhu mõõtmine

Vererõhku mõõdetakse rasedail igal külastusel ja märgitakse ka rasedakaardile.

Kasutusel on nii vanad aparaadid, mis kinnitatakse mansetiga ümber õlavarre kui uued, mis käivad ümber randme. Vererõhku mõõdetakse kindlasti mõlemal käel, sest väärtused võivad erineda.

  • Ühikuks on siin millimeetrid elavhõbedasammast, lühendiks mmHg.
  • Hinnatakse vererõhu ülemist ja alumist väärtust, normaalselt on see 120/80 mmHg.
  • Paljudel noortel on vererõhk ka madalam – 100/70.

Vererõhul on omadus füüsilise pingutuse puhul tõusta ilma et sellest mingit ohtu tervisele tõuseks. Seetõttu, kui oled vastuvõtule tulles kiirustanud, võta aega enne kui lased rõhku mõõta!

Miks vererõhku igal külastusel on vaja mõõta?

Kuna rasedus on organismile siiski koormus, on vererõhu väärtuste muutumine üks märgiks, mis võib osutada võimalikele probleemidele. Vererõhu tõus võib olla üheks rasedustoksikoosi näitajaks, arstlikus keeles öeldakse selle kohta – preeklampsia. See on seisund, mis arenedes võib olla eluohtlik nii lapsele kui emale.

Kehakaalu mõõtmine

Rasedusaegne kaaluiive võib kõikuda 8-15 kilo piires.

Kaalutõusust moodustab laps 3-4 kg, lootevesi 500-1000 g, platsenta 600 g, ülejäänu tuleb ema veremahu ja kudede veesisalduse tõusu ja rasvapolstri arvelt. Suur osa rasedusaegsest kaaluiibest toimub peale 20. nädalat, kus lapse kasvamine on kiirem.

Miks on vajalik igakordne kaalumine?

Seda selleks, et kaalumuutusi jälgida ja äkilise kaalutõusu või languse korral põhjused välja selgitada. Nõuandlates on igal pool kaalud olemas, on Sinu enda valida, kas kasutad seda või ütled ämmaemandale oma koduse kaalu väärtused.

Vahest tekib naistel, eriti kui kilosid tuleb juurde rohkem kui tohiks, kiusatus kaalu valetada. See on küll pigem enesepettus…

Väline kõhu vaatlus

Selle eesmärk on hinnata raseduse kulgemist – emaka mõõtude suurenemist kõhu ümbermõõdu ja emakapõhja kõrguse mõõtmise abil. Samuti täpsustab ämmaemand/arst nii lapse asendi emakas ja kuulab lapse südamelööke.

Saadud tulemused lähevad kõik kirja ka Sinu rasedakaardile, kust neid on võimalik võrrelda eelmiste kordadega.

Vereanalüüsid

Enamik laboreid teeb kaasajal vereanalüüse veeniverest, aga ka sõrme otsast. Vereanalüüsi andma minnes annab arst või ämmaemand sulle kaasa saatekirja, kuhu märgib, milliseid verenäitajaid ta näha soovib.

Vere võtmiseks otsib laborant käel üles koha, kus veen kõige paremini nähtav on, puhastab süstekohal naha, asetab käele žguti, et tekitada lühiajaline verepais ja torkab veeni spetsiaalse nõela ja nõela otsa katsuti, kuhu siis veri voolab. Protseduur ei ole keeruline ja enamasti õnnestub esimese korraga.

Kui tead, et sa selliseid asju siiski raskelt üle elad, ära igaks juhuks ise vaata, kuidas vere võtja käe kallal toimetab. Samuti võid paluda võimalust vere võtmise ajal pikali olla.

Kliiniline veri – uuritakse selliseid näitajaid nagu veresete, hemoglobiini hulk, puna- ja valgeliblede hulk ja palju muudki.
Wasserman – see on süüfilisetekitaja otsimine verest.
Veregrupp ja reesusfaktor, antikehad – määramaks ära, kas sinu veri on O, A, B või AB gruppi kuuluv ja kas oled reesus-positiivne või -negatiivne. See on oluline uuring lapse tervise seisukohalt, kui ema on reesusnegatiivne ja laps positiivne (reesuskonflikti tekkimise oht!). Antikehade tiiter näitab, kas ja kui palju toodab ema keha lootevastaseid antikehi. Samuti on oluline teada sinu veregruppi juhul, kui sünnituse järgselt verekaotuse tõttu peaksid vajama vereülekannet.

Enamasti jõuavad analüüside vastused ise arsti/ämmaemandani tagasi ja tema ka ütleb sulle nende vastused. Kui need on korras, on hästi, kui leitakse mingi kõrvalekalle, siis tuleb kas analüüsi korrata ja olukorda jälgida või ravida. Täpsemalt otsustate koos, mis ja kuidas edasi saab.

Tupeanalüüsid

Sama läbivaatuse ajal (vaginaalne läbivaatus), mil arst teeb kindlaks raseduse olemasolu ja suuruse, hindab ta ka väliseid suguelundeid, lahkliha (see on piirkond tupesissekäigu ja päraku vahel, mis sünnituse käigus tugevalt venib) ja pärakut.

Tuppe sisse pääsemiseks kasutatakse spetsiaalset tupepeeglit, mille sisseviimine ei ole küll ülearu meeldiv toiming, aga üle elatav, kui end hästi lõdvaks lased ja rahulikult hingad. Hinnatakse tupe limaskesta värvust ja vooluse iseloomu, emakakaela kuju, värvust ja suudme väljanägemist ning võetakse vajalikud analüüsid:

Tupepreparaat: see on emakakaelalt ja tupeseintelt spaatli või vatipulgaga võetud materjal, mis kantakse alusklaasile, lastakse kuivada ja uuritakse mikroskoobis. Uuring annab võimaluse hinnata mikroobe, kes tupes elavad ja tupeeritise koostist. Selle analüüsiga on võimalik välja selgitada tupepõletike(bakteriaalne vaginoos ja tupeseen e. soor) ja mõnede suguhaiguste esinemist(gonorröa, trihhomonoos). Enamasti võetakse lisaks tupele eritist ka kusitist.

Onkotsütoloogia: see on uuring võimalike vähirakkude varajaseks avastamiseks emakakaelal.

Bakteriaalne külv: täpsustav uuring tõvestavate bakterite kindlakstegemiseks (klamüüdia, soolekepike jm.) 

Analüüside vastuste saamisega läheb enamasti aega 3-7 päeva, üksikutega ka kauem. Vastused jõuavad arsti/ämmaemanda kätte, kes need lahti seletab ja vastavalt vajadusele ka edasi tegutseb.

Kui analüüsis selgub tupepõletik, on väga oluline see välja ravida, et vältida lootevete ja lapse nakatumist (ideaalis peaks saama võimalikud põletikud välja ravitud juba rasedust planeerides !!!).