Raud – kas võtta või jätta?

867c7a0803d36996d2f0b3696273abf8

Allikas: Internet

Rauaga on nii, et kuna neid preparaate on nii palju erinevaid, siis on kõige targem ikka antud ravimi manustamise õpetusest üle vaadata. Raud tahab imendumiseks pigem happelisemat keskkonda kui õlist.

Rauapreparaadi võtmine koos toidu ja joogiga:
Tabletid tuleb alati neelata alla tervelt rohke veega. Tablette soovitatakse võtta söögiaegade vahel, kuna siis imendub raud kõige paremini. Kui teil esineb seedetrakti ärritusnähtusid, võib tablette võtta koos toiduga või vähendada raua hulka. Teatud toidud ja toidulisandid võivad samaaegselt võetuna takistada raua imendumist: fütaadid (viljatooted), parkained, kanamunade fosfoproteiinid, tee, kohvi, kliid, kakao, sokolaad ja kaltsium (piimatooted).
Liha ja askorbiinhape (C-vitamiinid) soodustavad ravimist saadava raua imendumist.

Miks võiks info raua kohta olla oluline?
Esiteks on raua teema kohta üsna palju infomüra, kuid vähe tõenduspõhiseid kokkuvõtteid, eriti populaarteaduslikes väljaannetes. Teiseks on tegemist elutähtsa mineraaliga. Kolmandaks on tegu eluohtliku mineraaliga. Neljandaks on raua mõju salakaval ning pikaajaline, seega ülimalt raskesti iseseisvalt hinnatav. Kokkuvõte siinsest tekstist juba alguses neile, kes kaugemale ei loe: raua liigsus organismis on ohtlikum kui kerge vaegus. Rauavaegust saab diagnoosida laboratoorselt, ka perearsti tasandil. Seega on suhteliselt mõttetu ja potentsiaalselt ohtlik tarvitada raualisandeid “igaks juhuks”.

Miks on raud ohtlik?
Raud on väga reageerimisaldis metall, mis tähendab, et ta seostub kergesti biomolekulidega, mille funktsiooni ta seeläbi võib muuta (nii aktiivsemaks kui inaktiivsemaks või ka valesti tegutsevaks). Kombinatsioonis hapniku ning hapnikku sisaldavate ühenditega (näiteks vesinik peroksiid, mida toodavad paljud rakud) on kahevalentne raud aga organismi võimsaim oksüdatiivne stressor (pro-oksüdant). Oksüdatiivne stress, mida teadus defineerib oksüdatiivsete stressorite ülekaaluna antioksüdantide suhtes ning millega ähvardab suur hulk telereklaame, on põhiliselt hapniku- ja lämmastikupõhiste vabade radikaalide jt reaktiivsete osakeste liig, mida ei ohjelda piisav kogus antioksüdatiivse süsteemi osalisi. Vabaradikaalsed protsessid aga on raskesti juhitavad ning liias kindlalt haigusi tekitavad.

Raua pro-oksüdantsust suurendab ka vitamiin C. Näiteks kui mingis preparaadis on koos vitamiin C ja kahevalentne raud, siis vähemalt 95% sellest rauast (st mitteimendunud osa) kahjustab aktiivselt seedetrakti limaskesta. Inimesel võib tekkida iiveldus, kõhulahtisus või kõhukinnisus, isegi seedetrakti haavand. Juba imendunud raud (ükskõik, millises vormis ta algselt manustati), deponeeritakse aga organismis ega pääse sealt kuhugi. Raud ei eritu klassikalises mõttes (st uriini, sapi või higiga), ta lahkub organismist ainult vananenud rakkudega või verekaotusega.
Kui aga rauda on organismis palju, on suurem risk süsteemse oksüdatiivse stressi arenguks ning seeläbi haiguste tekkeks, mille arengus on roll oksüdatiivsel stressil (Alzheimeri tõbi, Parkinsoni tõbi, ateroskleroos k.a. südame isheemiatõbi, kroonilised põletikud, diabeedi tüsistused jne). Kerge rauavaegus pole üldjuhul ohtlik, mida aga sugugi ei julge väita raualiia kohta.

Kas on siis vale väita, et raud on terve olemiseks hädavajalik?
Loomulikult mitte. See on lihtsalt ainult pool tõest. Raud on vajalik nii hapniku transpordiks kudede vahel (hapnik seostub just hemoglobiini koostises oleva rauaga) kui rakuhingamiseks (mitokondrites). Rauda sisaldavad paljud olulised ensüümid, mille ladusa tööta häirub rakkude normaalne funktsioon. Tõelist rauapuudust, sealhulgas rauapuudusaneemiat, on igal juhul mõttekas korrigeerida. Lihtsalt enne tuleb see kindlasti adekvaatselt diagnoosida. Korrigeerimise endaga on juba nii, et sõltuvalt situatsioonist saab valida erinevate viiside vahel (alustades liigse kao lõpetamisest, aeglasest lisamisest toiduga kuni veeni süstimiseni välja). Nagu paljude asjadega, on ka rauaga nii, et mõõdukus on mõistlik, st ilma ei saa ja palju teeb ka paha.

Millal võiks arvata, et inimesel on rauapuudus ja pöörduda arsti poole?
Tegelikult on nii, et ei rauavaegusel ega raualiial ole ühtki spetsiifilist tunnust. Sellest, et võib olla aneemia (mille üheks sagedasemaks põhjuseks on rauavaegus) saab aga teatud staadiumis aimu selle järgi, et inimene on kahvatu, väsinud ning suhteliselt väikesel koormusel tekib südamepekslemine. Võib ka olla, et viirushaigused on sellisel inimesel suhteliselt sagedased. Et aga loetletud tunnused esinevad ka paljude teiste haiguste ja seisundite puhul, ei ole laboratoorse analüüsita diagnoosipanek võimalik. Esmased analüüsid saab teha perearst (või ka raseduse kulgu jälgiv günekoloog ja ämmaemand), sagedasemad rauavaeguse põhjused selguvad samuti esmatasandi analüüsides/ uuringutes. Enamasti ei ole eriarstlikud uuringud vajalikud, kuid kui rauavaegus on, kuid põhjus jääb ebaselgeks, on põhjendatud ka lisauuringud. Ravi määrab arst vastavalt diagnoosile st rauapuuduse kompenseerimine on tavapäraselt ainult osa käsitlusest. Lisaks on praegu kokku lepitud, et tehakse kontrolli rauapuuduse riskirühmades. See tähendab, et nn kliiniline vereanalüüs võetakse 9-12 kuu vanustel lastel ning rasedatel.

Kui palju rauda on võimalik saada toidust?
Imendumisest on veidi juttu järgmises alalõigus. Toidus on raud heemirauana (loomsed, “punased” allikad) või anorgaanilise kolmevalentse rauana (taimsed allikad). Kuna organismist lahkub päevas ca 1 mg rauda + verekaotuse raud või näiteks lisakulu raseduse ajal, peaks selle toidust asendama. Normaalselt toitudes saab sellega kindlasti hakkama, arvestades, et imendub umbes 5 % mitteheemsest ja 20% heemsest rauast.

* hommikuhelvestesse võib olla lisatud täiendavalt rauda, enamasti kahevalentset mitteheemset.
Toitumis- (ja eriti näksimis-) harjumusi üle vaadates võib aga hoopis avastada, et rauda on toidus oluliselt rohkem kui kadude taastamiseks vaja. Esmane, mis siis ette võtta, on vältida lisaraua saamist toidulisanditest.

Kas kõik rauapreparaadid on ühesugused?
Lühidalt võiks ütelda, et ei ole. Põhimõtteliselt võib rauda sisaldavaid toidulisandeid ja ravimeid jaotada selle alusel, kui palju neis elementaarset rauda on. Või millega on raud kombinatsioonis (soovituslikult mitte vitamiin C-ga, mis suurendab küll imendumist, kuid veel rohkem pro-oksüdantsust). Või millise soolana on ta mingis preparaadis. Keemiliselt on aga ülimalt oluline, kas raud on kahe- või kolmevalentne ning kas kahevalentne raud on kompleksis heemiga või mitte. Viimasest sõltub, kuidas ja kui palju rauda imendub ning kui kahjulik on seedetraktile imendumata jäänud raud. Heemirauast imendub kuni veerand, seedetrakti allesjääv osa on hästi seotud ning suhteliselt ohutu (otsene peristaltikat kiirendav toime võib olla). Kolmevalentne raud on üldiselt ohutum kui kahevalentne, kuid ohutus sõltub ka ühendist, milles raud on. Imendub anorgaanilise raua preparaatidest umbes ühepalju, keskmiselt 5 %, kuid erinevate mehhanismidega. Seedetrakti jääv umbes 95 % aga kas lahkub – kui ta on ohutult seotud – või reageerib.
Kummatigi on praegu Eestis nii, et ohutumad kolmevalentse raua preparaadid on retseptiravimid ja kahevalentse anorgaanilise raua preparaadid on käsimüügis. Eestis praegu heemirauda sisaldavaid preparaate müügil ei ole.

Kaks küsimust, mida korduvalt esitatakse, kui juttu rauast:
1) mis mõju on joogivees sisalduval raual ja
2) kas ägeda haiguse ajal (näiteks viirus) peaks jätkama rauapreparaatide tarvitamist?

Esimesele küsimusele vastuseks oli umbes 10 aastat tagasi teada, et raualiig vees rikub pesu, näeb kole välja, aga on arvatavasti ohutu. Nüüd seda viimast enam väita ei julge, on näidatud seost pinnavee rauasisalduse ja südamelihase infarktide esinemissageduse vahel. Tartus tehtud uuringus näitasime, et raua liig joogivees seostub suurenenud oksüdatiivse stressi tasemega organismis.

Teisele küsimusele hetkel lõplikku teaduspõhist vastust ei ole, kuid mõningate uuringute tulemused on nii drastilised, et julgeks pigem soovitada ägedate (nakkus-) haiguste ajal rauapreparaatide tarvitamisega vahet pidada. Organism kasutab päris mitut vahendit, et infektsiooni ajaks raud verest ära viia, ei näi mõistlik endale sel teemal vastu töötada.

Seost tuberkuloosi ja suurema rauatarvituse vahel kirjeldati aga juba 100 aastat tagasi.

Kokkuvõtteks: ilma kindla diagnoosita, nn “igaks juhuks” rauda sisaldavate toidulisandite või käsimüügiravimite kasutamine ei ole millegagi õigustatud ja võib olla ohtlik.

 

Artikli koostas: Aune Rehema, perearst, Tartu Ülikooli biokeemiainstituudi assistent

Originaalartikkel pärineb: www.onnevalgus.ee