Potil käimise harjutamine

Kadri Järv-Mändoja, Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja, pereterapeut

Pissil ja kakal käimine on sama loomulikud tegevused kui söömine – kõik lapsed hakkavad seda ükskord  iseseisvalt tegema. Millal see juhtub, on väga erinev ning ei tasu oma last teistega võrrelda. Kui asjasse rahulikult suhtuda, siis õpib laps oma soolte tegevust kontrollima talle sobivas tempos ja enamasti juhtub see teise eluaasta paiku. Potiga harjutamist võib aga alustada varem, sest see suurendab lapse iseseisvust ja minatunnetust.

Millal alustada potitreeninguga?

Millal täpselt alustada, sõltub samuti lapsest. Kindlasti peaks laps oskama juba ise istuda ja potilt püsti tõusta. Märgata on huvi WC ja poti vastu. Valmisoleku märgiks on seegi, kui lapse mähe püsib pikemalt kuiv (umbes 2 tundi) ning määrdunud mähe tekitab ebamugavust. Samuti võiks laps  osata ise pükse alla ja üles tõmmata või vähemalt näidata üles soovi seda teha.

Potitreeninguga alustamiseks ei sobi aeg, mil lapse elus on suuremad muutused (lastesõime või -aeda minek, kolimine, õe/venna sünd, reisile minek või muud rutiinimuutused), sest need toovad endaga kaasa stressi ja lapsel on potil olles raske lõdvestuda. Hiljem, kui potilkäimise oskus on omandatud, võib ikkagi juhtuda, et rutiinimuutused ja pinged pereelus tagasilööke tekitavad. Sellisel juhul tuleb aidata lapsel stressi välja elada ning mitte seda suurendada näiteks temaga pahandades.

Lapsevanema enda valmisolek potitamisega alustamiseks on samuti oluline. Liigne muretsemine ja ärevus kanduvad lapsele üle ning potitamisest ei tule midagi välja. Kui vanem suhtub harjutamisse rahulikult ning ei sunni last jõuga, sujub potitreening loomulikult ja kergelt. Tagasilöökidega tuleb juba ette arvestada ja neisse mitte ehmatusega suhtuda. Vahel võib olla, et laps ei ole kohe üldse valmis ning siis tuleks pott veidikeseks ajaks unustada ja mõne aja pärast uuesti proovida. Mõnikord alustavad vanemad potitamisega näiteks 7 kuuse lapsega ja kõik tundub sujuvat ning vanemad rõõmustavad. Lapse aastaseks saades muutub aga pott lapsele ootamatult vastumeelseks ja igasugune huvi kaob. Selles ei ole midagi imelikku. Lapsele võivad nüüd pakkuda suuremat rõõmu hoopis teiste oskuste (näiteks kõndimise) harjutamine ja kuna minatunnetus ja tahe on ka aina jõudu kogumas, siis ei tahetagi potti enam näha. Kui nii peaks juhtuma, siis tuleks jällegi pott veidikeseks kõrvale panna ja mõne aja pärast (näiteks kuu möödudes) uuesti proovida.

Kuidas peaks potitreeningut tegema?

Potitreeningut saab alustad muidugi siis, kui on olemas pott, mis on lapsele paraja suurusega. Poiste potil peaks olema eespool kõrgem serv, et ei juhtuks üle ääre pissimist. Pott võiks olla kohas, kuhu laps saab ise minna. Mõni laps hakkab üsna pea huvi tundma suure poti vastu. Sellisel juhul võib kasutada lastele mõeldud prilllauda, mis asetatakse suure poti peale. Jälgida tuleb, et prillaud oleks kindlalt paigal ja laps ei kukuks.

Esimest korda last potile pannes tuleb jälgida, et pott ei oleks külm või muud moodi kehale ebameeldiv. Laps võib ehmatada ja hakata potti kartma. Kui mingil põhjusel vastumeelsus siiski tekib, siis tuleks potitreening paariks nädalaks või isegi kuuks ajaks katkestada. Igasugune sundimine muudab potil käimist lapse jaoks ainult vastumeelsemaks.

Potitreeningu eel ja ajal võib lugeda lapsega koos raamatuid, kus on potil käimisest juttu. Minu mõlemad lapsed kuulasid näiteks huviga juttu jänes Kasparist ja tema esimesest pissipotist (Aline de Petigny „Kaspari esimene pissipott“) ja potil käies sai Kasparit alati meenutatud. Väiksele nukupotile sai pandud nukke ja mänguloomi ning kiirelt said selgeks sõnad „pissi“ ja „kaka“.

Ei maksa häbeneda ise tualetis käimisega eeskuju näitamist. Lapsele võib öelda, et lähed nüüd pissile ja kutsuda teda kaasa. Nii mõistab laps, et pissimine ja kakamine on keha loomulikud vajadused. Pealegi tahavad lapsed olla ikka nagu emmed-issid ja teha samu asju. Suuremad õed ja vennad on samuti head potil käimise õpetajad, sest nendegi eeskuju püütakse järgida.

Oma kehatunnetuse suurendamiseks võiks lapse tähelepanu juhtida erinevatele märkidele, mis pissimisele või kakamisele eelnevad. Näiteks kui laps hakkab nihelema või isegi rahmeldama ja jooksma, siis tal võib tegelikult olla pissihäda. Lastel on need märgid erinevad ja iga vanem oskab neid ise tähele panna. Laps aga veel ei oska, kuid vanema abil õpib neid märkama.

Potilkäimise harjutamisel peaks vanem varuma piisavalt aega ja kannatust. Kiire elutempo juures võib olla mugavam lasta lapsel mähkmega olla, kuid sellisel juhul ei tekigi mõnel lapsel ebamugavustunnet ja soovi potil käima hakata. Kodus olles võiks siiski panna lapsele jalga tavalised aluspüksid ja vajadusel minna ruttu potile. Ei maksa üldse lootagi, et püksid kunagi märjaks ei saa, mistõttu võiks väikseid püksikesi varuda mitmeid.

Kui laps teeb püksi, siis ei tohi temaga pahandada. Karjumine, riidlemine ja laksu andmine on last alandavad ja muudavad muidu nii loomuliku kehalise vajaduse lapse jaoks hirmutavaks ning ebameeldivaks. Pigem tuleks minna koos peput pesema ja pükse vahetama. Samuti ei tohiks last võrrelda teiste lastega, kes juba käivad potil. Näiteks lause „Sinu vend/õde/sõber oskab juba pissil käia, sina ikka teed püksi“ mõjub lapsele igal juhul alandavalt mitte innustavalt.

Mingil hetkel hakkab laps märgades pükstes ennast ebamugavalt tundma. Selle kinnitamiseks võib lapsele öelda „Sul on paha tunne, kui pissi/kaka püksis on“.  Kui kuivad püksid jälle pepu ümber, siis saab lapsele öelda aga järgmist „Nüüd on mõnus olla, pepu on kuiv“. Selline tagasiside andmine aitab kaasa lapse kehatunnetuse tekkimisele. Kui kaka peaks püksi tulema, siis oleks parem sedagi rahulikult võtta ja mitte vastikust üles näidata. On ju kakaminegi keha loomulik tegevus.

Lapsele on heaks tagasisideks, kui ta ise näeb poti sisu ja saab kaasa aidata väikse poti suurde potti tühjendamisele või siis vee peale tõmbamisele. Kõiki neid tegevusi peaks saatma vanema jutt. Näiteks „Sul oli pissihäda. Näed pissi ongi potti tulnud. Valame selle suurde potti ja tõmbame vee peale. Nüüd on mõnus olla. Enam ei ole pissihäda“. Kui aga pissi/kaka ei tule, siis nii öeldagi „Näed, pott on tühi. Praegu ei olnud häda“. Laps ei peaks üle kahe minuti potil istuma. Kui nüüd midagi ei tulnud, siis saab hiljem uuesti proovida. Kui aga tundub, et laps ei suuda potil lõdvestuda, siis võib temaga koos näiteks raamatut vaadata või panna mänguloom väiksele nukupotile.

Kui laps püsib päeval kuiv ning oskab ise potile küsida ja minna, siis võiks lasta tal ka öösel mähkmevabalt olla. Voodilina alla saab panna kilelina, et madrats märjaks ei saaks. Jälgida võiks sedagi, kui palju laps õhtul juua võib, et öö läbi kuiv püsida. Igal lapsel võib see kogus olla erinev. Kui laps ikkagi öösel alla teeb, siis võib olla, et ta pole veel valmis ning alles mõne aja pärast võib uuesti mähkmevabalt magamist proovida.

Isegi, kui potilkäik selge ja laps püsib kuiv, tasub alguses kodust välja minnes vahetusriided kaasa võtta. Mänguhoos või põnevil olles ei pruugi laps märgata potile minna. Kui vahetusriided kaasas, siis saab peagi kuiva pepuga taas põnevat elu edasi uurida. Vanematel tasub meeles pidada, et kõik lapsed ikkagi hakkavad ühel hetkel kuivad püsima. Meie täiskasvanute roll on vaid lapsi julgustada, anda nende kehas toimuva kohta tagasisidet ja rõõmustada koos lastega, kui ühel päeval saab alles jäänud mähkmed mõnele väiksemale sõbrale ära kinkida.