Milline vanem on üksikisa?

352217_1
Allikas: Internet

Eelkõige viimaste aastakümnete jooksul on Läänemaailmas süvenenud tendents peremudeli mitmekesisemaks muutumise suunas. Jätkuvalt kõrge lahutuste arv ja leviv abieluväline sünnitamine viimastel aastatel on viinud olukorrani, kus lapsed kasvavad erinevat tüüpi peredes. Olgu selleks kasvanud tolerantsus traditsioonilisest peremudelist erineva perekoosluse vastu või muud muutused, kasvab üksikisade osakaal ühiskonnas. Seega on üksiku isaga pered, kus isa kohustus on laste käekäigu eest ise hoolitseda (nt neil on ainuhooldusõigus), üha enam leviv peretüüp (Bianchi, Casper, 2000; vt Bronte-Tinkew et al. 2010, 1107 järgi). Täna pole võimalik öelda, kui palju on Eestis üksikisadega peresid, sest riigil puudub selle kohta täpne ja asjalik statistika.

Üksikisaga pered on unikaalne peretüüp, kus isad on tegevuste ulatuselt sarnased üksikemadele ning samuti isadele kahe vanemaga peres (Bronte-Tinkew et al. 2010, 1123). Üksikisadel on surve olla üheaegselt nii hoolitseja kui leiva lauale tooja. Samas oodatakse aga pere eest hoolitsemist enamasti naistelt. Sellest vastuolust võib tekkida üksikisa jaoks hulga pingeid, sest üksikisana laste eest hoolitsemine ei ole traditsiooniliselt seotud meeste „pärusmaaga“. Üksikisad ei ole ka sageli samas positsioonis suhtes olevate isadega, kuna peavad täitma lisaks ka ema ülesandeid. Kuid nad ei sarnane ka üksikemadele, sest neilt oodatakse mehe moodi käitumist (Dufur et al. 2010, 1104).

Mistahes üksikisade uuring peab arvesse võtma neid ootusi, mis pannakse üksikisadele sarnaselt teiste peretüüpidele pandud ootustega. Peamine pere eest hoolitseja roll on seotud sooga. Sellesse positsiooni sattunud mehed pole võrdsed samas positsioonis oleva naisega, just seepärast, et nad on mehed (Hook, Chalasani 2008, 989). Eelnimetatud argumendid viitavad sageli aspektile, et erinevad jõud suunavad üksikisasid üheaegselt püüdma rohkem ja vähem „ema rolli kehastada“.

Võrreldes kahe vanemaga peredega peavad üksikisad hakkama saama oluliselt suurema vastutuskoormaga, mida pole seejuures tihti võimalik kellegagi jagada. Nad kogevad enam kohustustega ülekoormatust (nt isikliku aja puudumine, une- ja puhkeaja vaegus) koos pidevate finantsmuredega (Morris 2009, 18). Üksikisa perekond on enamasti majanduslikult raskemas olukorras ja isa ei saa tööelust osa võtta sedavõrd palju kui abielus olev mees (Bronte-Tinkew et al. 2010, 1109).Seega väiksemad finantsilised võimalused piiravad üksikisade võimet pakkuda samu majanduslikke ja materiaalseid ressursse  võrreldes abielus olevate isadega (ibid., 1121). Lisaks kannatavad kindlasti vanema enda need igapäevased aspektid, mis jäävad välja lapsega seotud küsimustes. Need eluvaldkonnad, millest üksikvanemad tunnevad ennast kõige kõrvalejäetumana on armuelu, pereelu, ühiskondlik elu ja tööelu (Morris 2009, 18).

Kuigi uuringud on leidnud, et üksikisade rahulolu oma vanema rolliga oli väiksem kui kahe vanemaga perekondades ning isegi üksikemadel, võivad nad ajapikku rolliga enam harjuda ja paremaks saada, millega reeglina kasvab ka rahulolu (Dufur et al. 2010, 1099).

Üksikisasid käsitlevas uurimuses avastas Felix Chima (1999), et mõned üksikisad tajusid ühiskonna heakskiidu puudumist ja olid kogenud tugevaid negatiivseid hoiakuid isegi õpetajate ja perenõustajate seas, kelle arvates sobivat pigem emad vastutavaks vanemaks. (vt. Hook, Chalasani 2008, 980 järgi). Ka Leslie N. Richardsi ja Cynthia J. Schmeige uurimus tõestas, et üksikisasid võidakse ühiskonnas kohelda võõraste inimeste poolt kui võõrkehasid. Richard M. Smith ja Craig W. Smith (1981) leidsid samuti, et nende üksikisadest vastajad pidid tihti tõestama, et saavad lapse kasvatamisega üksi hakkama (vt Coles 2009, 1313-1314 järgi).

Kuna laste kasvatamine tekitab stressi ka kõige ideaalsemates tingimustes, siis olla üksinda vastutav oma laste kõigi vajaduste rahuldamise eest, mõnikord peaaegu igasuguse toetuse või tunnustusteta, võib olla üsnagi koormav Seega, lisaks vanema rolli täitmise katsumustele, võib süvendada üksikisade stressi nende enda vanema identiteet (Morris 2009, 6-7).

Üksikisa Armin Brott (2004) on analüüsinud sadade üksikisade kogemusi. Ta järeldas, et õppides mõistma ja toime tulema mitmete emotsionaalsete, juriidiliste, sotsiaalsete ja praktiliste väljakutsetega, suudavad siiski üksikisad kogeda isaks olemise rõõme (Baylies, Toonkel 2004, 205). Selleks, et saada parimaks vanemaks, peavad üksikisad mõistma ja lahendama teatud emotsionaalsed ja praktilised aspektid, mis tulenevad üksinda lapse kasvatamisest.

Mõningad uurimused on näidanud, et üksikisad erinevad oma käitumises üksikemadest ning kahe vanemaga peredest.

Üksikisade puhul esineb vähem autoritaarset käitumist kui kahe vanemaga perekondades, samas ei ole üksikisad sedavõrd pühendunud kui üksikema või ka kahe vanemaga pered (Bronte-Tinkew et al. 2010, 1121). Paul Amato (2002) uurimus leidis, et üksikisad järgisid rangemini uneaega, televiisori vaatamist ja õigel ajal hommikusöögi söömist. Üksikisadel oli harvem lapsega lähedane suhe, kuid kontrollisid rohkem oma lapse ajakasutust. Üksikisad märkisid, et on näidanud vähem välja oma kiindumust lapse suhtes ja kogenud enam vanemaks olemisega seotud negatiivseid tundeid (vt. Dufur et al. 2010, 1099-1101).

Kokkuvõtvalt saab öelda, et koos ühiskonna arenguga on lastekasvatuse traditsioonid järk-järgult muutumas, kuid vanemad on endiselt need, kes annavad lapsele vajalikud teadmised kehtivate normide ja tõekspidamiste kohta ühiskonnas. Laps vajab eelkõige kodusoojust ja keskkonda, kus on tagatud tema heaolu ja kus ta õpib tegema valikuid ning kus kujunevad väärtushinnangud. Soodsas keskkonnas areneb laps sotsiaalselt tundlikuks, ta oskab arvestada teda ümbritsevate inimestega ning temast kujuneb end ja teisi usaldav inimene. Hea vanem on lapse arengu seisukohalt kõige olulisem pidepunkt.

Artikkel pärineb: www.lasteabi.ee