Lapsed on meie suurimad õpetajad

Olen nelja lapse ema. Uhke ja õnnelik neist igaühe üle. Õige ähmaselt mäletan aega, kui neid veel ei olnud. Kuidas ma toona vahel noori emasid vaatasin – vahel hindava, vahel kriitilise, vahel mõistmatu pilguga. Miks nad küll nii käituvad? Kuidas võib ühe väikese olevusega pahandada? Miks see naine end kokku ei võta, trenni või vähemalt vannigi ei lähe?

Ja siis nad tulid, algul kaks poissi, vahe vähem kui kaks aastat. Kümme aastat hiljem veel poiss ja tüdruk, vahe vähem kui kaks aastat… Ja hetkel, mitteenamniinoore noore emana saan öelda, et tänu oma lastele olen hoopis teine inimene, kui olin siis.

Väga kiiresti õpetasid nad mulle, et lihtsad asjad on head – uinak, tass sooja teed, naeratus, soe söök, igapäevane pesemine, raamatu lugemine… Juba läks luksuseks? Kuid loobuge neist asjadest paariks päevaks või nädalaks. Magage poolteist aastat mitte kauem kui kaks tundi järjest ja hakkategi aru saama, kui imeline on vaikus, kui mõnus on puhas pesu, kui tore on vaadata film algusest lõpuni ilma pausideta.  Kas oleksin seda osanud hinnata, kui poleks vahepeal ajutist kaost kogenud?

Olen tänu emaks olemisele õppinud palju sallivust ja mõistmist. Täna usun, et kuigi mul võib olla mõnest asjast teistest erinev arusaam, ei tähenda see, et teised kohe eksivad… Nad näevad asju teise nurga alt. Kui lastetu tuttav räägib tähtsa näoga, et tema küll endale avatud kööki ei taha ja et tema kasvatab tulevikus oma lapsed vaikseteks ja kõikesöövateks, ei hakka ma talle elu saladusi reetma ega ennast õigustama. Ju saan mõne aasta pärast ta avatud köögis nõudehunniku vahelt puhtamat kohvitassi otsida ja üle kriiskavate putru pilduvate laste teadjalt naeratada… See ajaga muutuva pilgu teema kandub pereteemast üle ka teistesse eluvaldkondadesse – olen mõistnud, et enne kui hukka mõistad, püüa mõista. Ja kui ei ole teise kingades olnud, siis ei tasu üldse suud lahtigi teha… Kriitiliselt hindamiseks vähemalt mitte.

Tänu oma lastele olen õppinud tundma oma piire, st nende mitte eksisteerimist. Ma suudangi olla lõputult ärkvel, suudan valmistada õhtusöögiks neli erinevat rooga, käia tööl, ennast koolitada, abikaasaga kvaliteetaega veeta, lugeda, leiba küpsetada, majapidamist vedada, sõpradega suhelda, häid valikuid teha jne. Ma tean, kui kiiresti jõuab lapsega lähimasse haiglasse, ma tean, et kõriturse korral võiks lapsele leiget sulavõid manustada, ma tean, et kolme poja emad ei saa traumapunktis kuldkaarti ja peavad teistega ühises järjekorras ootama. Ja vahel on kõik nii kohutavalt raske! Oh, ja vahel ma ei teagi, mida teha! Aga teen midagi ikka, hingan sügavalt sisse-välja ja lähen edasi kindla veendumusega, et toimin konkreetsel hetkel parimal võimalikul moel. Ja nii teevad miljonid emad üle maailma, on sajandeid teinud ja teevad ka edapidi.

Suuresti tänu oma lastele olen õppinud planeerima. Vahel on päevad minutilise graafikuga – äratus, söök, kool, lasteaed, töö, pood, lasteaed, kodu, trenn number üks, logopeed, trenn number kaks, õhtusöök (ah, võtame täna pitsa!), õhtune müramine, pesu, kodused tööd, tudulaul. Ja lõpuks öörahu. Täpne plaan töötab alati väga hästi, aga mida rohkem on kaasatud erinevaid faktoreid (loe: pereliikmeid), seda rohkem läbimõeldud peavad olema plaanid B, C ja D – sest neid läheb vaja, pea-aegu alati.

Tänu oma lastele olen hakanud võrdlema Eesti ja lähiriikide haridussüsteeme, olen mures võõraste lõikuvate teismeliste, netipedofiilide ja narkootikumide leviku pärast. Olen sunnitud jälgima poliitilist olukorda maailmas, sest kardan sõda. Olen hoolivam ja tähelepanelikum kodanik, sest meie lapsed elavad täna loodavas tulevikus.

Ootan põnevusega uusi õppetunde ja meeldetuletusi – kuidas naerda, nutta, tunda puhtaid emotsioone, tingimusteta armastust, uudishimu. Iga raske hetke kohta tuleb kümneid ja sadu ägedaid, põnevaid, vahvaid ja üllatavaid hetki. Kas me igapäevases rutus üldse märkame, kui palju järeltulijad meid „kasvatavad“, millised jõud meid toimima ja tegutsema panevad? Kas oskame hinnata hetki nendega siin ja praegu? Kas teie oskate? Mina olen täna nelja lapse ema ja võin öelda, et ma mul on veel palju, mida õppida oma lastelt.

Artikli autor: Kai Räisa, perenõustaja ja nelja lapse ema