Lapse kaotus

Saades teada lapseootusest, hakkame me mõtlema sündivale lapsele – milline ta välja näeb, on ta poiss või tüdruk, mis nime me talle anname, kuidas me teda kasvatada tahame, millised vanemad me soovime talle olla. Me unistame sündivast lapsest. Kaotades oma oodatud lapse läbi raseduse katkemise, sünnituse ajal või sellele järgneval perioodil, võime me minetada lootuse, usu tulevikku ja iseendasse – oma võimesse olla võimeline saama tervet last…

Ka meie usk arstiabisse saab tugeva hoobi. Pidevalt täiustuv arstiabi on sisendanud meile, et meid suudetakse alati aidata. Paraku ei ole meditsiin kõikvõimas. On olukordi, kus ei jää puudu ei vilumusest ega ka mitte teadmistest, kuid päästa abivajajat ei õnnestu.

Kui ollakse kaotanud oma laps, on tema surmaga kaasuv lein võrreldav leinaga, mis kaasub iga armastatud isiku kaotusega. Leina alustamist ja läbimist muudab raskeks see, et vastsündinud laps, kes pole päevagi elanud väljaspool emakat, kes sündis surnult või suri vahetult peale sündi, temaga seostub väga vähe mälestusi mida meenutada. Ema ja lapse vahelisest esmakohtumisest saab ka hüvastijätt. See on aeg, kus ema saab last hoida ja hellitada, see on hetk, mis annab meile mälestusi. Valusaid, kuid vajalikke.

Leina alustamist mõjutab ka see, et väga sageli ei saa me teada miks laps suri. Vastust sellele küsimusele ei pruugi me mitte alati saada.

Mida teha, kuidas end aidata?

Arvestada tuleb kindlasti paljusid tegureid: kas tegemist on raseduse katkemise või lapse kaotusega sünnitusel või sünnituse järgselt, kas enne on midagi sellist juhtunud, kas naine on üksik või on lapse kaotanud pere jne. Kuna iga inimene kogeb kaotust omamoodi, on siinkohal antud mõningad üldised soovitused.

* Kellelt otsida abi?

Lisaks lähedastele pereliikmetele võivad toetust pakkuda need pered, kes on midagi sarnast ise kogenud. Soovitusi selleks, kuidas end hetkel aidata ja kuidas kavandada oma tervisega seonduvat edaspidi, annavad nii naistearst, lastearst kui ka ämmaemand. Leina läbimiseks saab abi psühholoogilt. Ka usaldustelefonile võib helistada.

* Kuidas küll unustada juhtunut?

Me ei saa tõrjuda meeleheitlikult oma mõtetest juhtunut. See kaotus on osa meie elust ja seda unustada pole võimalik. Juhtunuga toime tulla aitab leinamine.

*Mida endast kujutab leinamine?

Leinamine on psühholoogiline vastus ükskõik millisele kaotusele või muutusele mis meie elus aset on leidnud. Leinamise ajal toimuvad meie sisemaailmas kõnelused ja läbirääkimised, et kohaneda muutunud reaalsusega.

Leinata aitavad meid meie lähedased, kellega saame rääkida, kellele saame avada oma valu sügavuse ning kellelt saame jõudu edaspidiseks. Lihtne on end kõikide eest sulgeda ja jääda üksinda, kuid palju raskem on püüda end aidata ning üritada olla avatud abipakkumistele. Olles läbinud leina, saame me end avada uutele kogemustele ja võimalustele.

* Kas püüda kohe uuesti rasestuda?

Millal jääda lapseootele, on iga pere enda otsus. Hea oleks, kui enne järgmist rasedust anda endale pisut aega, et taastada enda nii füüsilist kui ka hingelist tasakaalu. Olles kaotanud lapse, keda oleme nii väga oodanud, ei suuda me end ilma leina läbimata avada uuele kogemusele. Meie lapseootus saab varjutatud pidevast hirmust, et kõik juhtunu võib korduda ja me võime mitte suuta end usaldada. Lein ei kao iseenesest kuskile, see elatakse läbi sünnitusjärgses perioodis. On teada, et naised, kes jäävad lapseootele enne aasta möödumist kaotusest, kogevad sünnitusjärgses perioodis sagedamini depressiooni, mis vajab spetsialisti ravi. Kuna ema on emotsionaalselt kurnatud, ei suju ka suhe lapsega nii nagu ema seda tahaks. Uues lapses võidakse näha oma kaotatud last ning sellega kaasuvad nii emal kui ka isal suured emotsionaalsed probleemid. Seega on soovitav anda endale ja oma partnerile ning teistele pereliikmetele aega leinata.

* Kuidas teatada juhtunust?

Sageli on peredele raskeks katsumuseks vastata sõprade ja töökaaslaste küsimustele. Hea oleks teavitada juhtunust ühte või paari oma sõpradest ning paluda neil juhtunust teada anda ka teistele.

* Kas korraldada matuseid?

Matuste korraldamine aitab meil kohaneda juhtunuga. See aitab meil omaks võtta seda, et oleme oma lapse kaotanud, lõplikult.

Sageli pole me rasket kaotust enne läbi elanud. Me ei tea kuidas matuseid korraldada. Matuste korraldamise ja muude matustega seostuvate toimingutega aitab toime tulla nii haigla sotsiaaltöötaja kui ka meie lähedased.