Lapse eluasemega seotud kulu ei pea kandma ainult üksi last kasvatav vanem!

sixninepixelsElatisevaidlus tõusetub olukorras, kus laps elab ühe vanemaga ja teine vanem lapsest ei hooli ning hoolimatus seisneb muuhulgas selles, et lahus elav vanem hoiab kõrvale lapsega seotud kulutuste kandmisest. Nii tuleb ühel vanemal lapse eest igapäevaselt hoolitseda ja lisaks sellele kanda üksinda kõik kulutused, mis lapsega seonduvad – lasteaed, huvialaringid, riided, toit jne. Sellises olukorras väärib tunnustust see, et last üksi kasvatav vanem ei lepi olukorraga, vaid astub vajalikke samme selleks, et ka teine vanem vähemalt materiaalselt lapse eest hoolt kannaks. Sellisel juhul on kohtuskäimine tihtipeale vältimatu.

Seaduse kohaselt tuleb elatise suuruse kindlaks määramisel lähtuda eelkõige lapse tegelikest vajadustest. Muuhulgas on lapsel vajadus ka eluaseme järele, mis vastab tema senisele elukorraldusele. See tähendab, et vanemate lahutuse korral ei pea laps sattuma halvematesse tingimustesse ega ole õigustatud ka elatise nõudmine, mis võimaldaks lapse elutingimusi oluliselt parandada. Senine kohtupraktika luges, lisaks majandamiskuludele (näiteks KÜ arved), lapse eluasemekuludeks üürimisega seotud kulud. Kui lapseelukoht kuulus aga teisele vanemale, siis puudus võimalus sellise eluaseme tagamise eest nõuda elatist teiselt vanemalt. Kuigi tegelikus elus on vähe neid olukordi, kus üksikvanem võiks omada eluaset ilma, et tal oleks panga ees laenu teenindamise kohustus, ei loetud eluasemelaenu teenindamiseks tehtavaid kulutusi lapse vajadustega seotud kuludeks. Nüüdseks on aga Riigikohus teinud kohtuotsuse, milles kõrvaldas sellise ebaõigluse. Riigikohus märkis muuhulgas järgmist:  „Asjaolu, et üks vanem annab enda kasutuses oleva eluruumi ka oma lapse kasutusse, ei tähenda, et see vanem peabki üksi lapse eluasemevajaduse rahuldama ja teine vanem vabaneb selles osas oma ülalpidamiskohustusest. Eelduslikult peavad vanemad osalema võrdselt ka lapse eluasemevajaduse rahuldamisel.”

Kõnealuse vaidluse puhul oli olukord selline, et laps elab koos emaga, viimasele kuuluvas korteris. Ema on korteri omandamiseks võtnud eluasemelaenu, et tagada mõistlik elukoht endale ja lapsele. Riigikohus on selgitanud, et lapsele elukoha kindlustamine on mõlema vanema kohustus ja seejuures ei tule vahet teha, kas ema on lapsele elukoha tagamiseks korteri üürinud või ostnud. Elatise suuruse arvestamiseks tuleb määrata kindlaks sarnase eluruumi keskmine üürihind ning hinnata seda, millises ulatuses laps konkreetset eluruumi kasutab (näiteks ühte tuba üksi ja muid ruume koos emaga). Näiteks kui 2 toalise korteri üürihind on 300 eurot kuus ja laps elab korteris koos oma emaga, siis on lapse eluasemekulu 150 eurot (300 jagatud inimeste arvuga, kes korterit kasutavad).

Kuigi eluasemekulud on vaid üks osa, millega elatise suuruse määramisel tuleb arvestada, on vähemalt nüüdsest igal elatise nõudega kohtusse pöördujal kindlustunne, et lapse eluaseme tagamisega seotud kulu ei pea kandma üksinda see vanem, kelle juures laps elab, isegi siis kui lapse elukohaks olev korter kuulub sellele elatist nõudvale vanemale. Kõige olulisem on aga see, et lapsega seotud kulutuste kandmine toetab lapse arengut tervikuna. Eluasemekulude õiglane kandmine loob eeldusi, et üksikvanemal jätkub võimalusi panustada last arendavatele huvialadele. Selgete huvidega ja turvatunnet omavad lapsed on paremad kaaslased teistele ning täiskasvanuks saades täisväärtuslikud ühiskonnaliikmed.