Kuidas säilitada paarisuhtes lähedus peale laste sündi?

Lapsed tulevad ja löövad meie senise elukorralduse sassi (kõige paremas mõttes) juba tegelikult enne, kui nad päriselt kohal jõuavad. Veidrad isud, teatud üritustest loobumine ja selle asemel kodus mõnulemine, pikem ja põhjalikum planeerimine on vaid paar näidet.

Ideaalsel juhul muutub paarisuhe peale lapse saabumist veel lähedasemaks, üksteist hoitakse ja hinnatakse uutes rollides enneolematult. Kuid alati see nii ei ole – emotsionaalne tundlikkus, ootustele mittevastav reaalsus, väsimus, muutunud rollid, füsioloogilised muutused  ja veel mitmed faktorid võivad värsked vanemad üksteisest hoopis kaugendada. Ja ma ei pea silmas seda, et peale laste sündi pole aega ega jaksu seksida (mis võib muidugi ka juhtuda), vaid pigem ei jõuta igapäevaselt soojust pakkuda ja soov oma tundeid ning mõtteid kallimaga jagada väheneb.

Esimese asjana tasuks kaaluda, kas lähedus oli enne laste sündi ikka olemas? Võib-olla on suhe alati olnud vaid kahe kõrvuti elava inimese hästi töötav tandem ja sel juhul, kui see mõlemale sobib, pole vaja eriti muret tunda. Kui aga märkad, et suhte senine sügavus hakkab muutuma pinnapealsemaks ja jahedamaks, tasub mõnda lahendust proovida küll.

  • Hoolitsege enda eest, sest ainult enesega rahulolev ja end väärtustav inimene suudab teisele midagi anda. Thomas Gordon toob ikka ja jälle teemaks tassi täitmise – kui Sina oled tühi tass, ei ole kellelgi sealt midagi võtta. Inimeste tassi täidavad aga väga erinevad asjad – ühel joogatund, teisel hea raamat, kolmandal maitsev toit, neljandal keeleõpe jne. Leidke üles just see miski, mis teie jaoks on köitev tegevus ja hoolitsege, et teie vajadused saaksid täidetud. Jah, see võib olla raske, sest… sest… sest pole lapsehoidjat, raha, aega, kohta jne. Aga uskuge, enamasti on need vaid vabandused. Enda eest hoolitsemine ei tähenda kindlasti teistest üle sõitmist või jõhkrat isekust – oma vajadustest tuleb teistele ilusti ja sõbralikult teada anda ja ka teiste vajadusi mõista.
  • Räägi oma tunnetest elukaaslasega. Kas tema on ka suhte muutumist märganud? Püüa selle juures olla mittesüüdistav ja avatud. Räägi oma tähelepanekutest ja sellest, kuidas Sina ennast tunned. Teie suhe on ainult teie kahe oma ja mõlemad vastutate selle eest täpselt ühepalju. Rääkimise ajal ole valmis ka kuulama – seda, mida teine tegelikult ütleb.
  • Leidke aega olla kahekesi. Ideaalis võiks riik kõik lapsevanemad kohustuslikus korras aastas vähemalt nädalaks ilma lasteta spaasse või reisile saata. Väga väikeste laste juurest ei taha vanemad ise pikalt ära olla (ja kiidan seda otsust igati), aga tunnikeseks jalutama, kinno või spordirajale, näitusele või kasvõi niisama pargipingle istuma ja teineteise seltsi nautima võib ikka minna, ka beebide juurest, kui leidub keegi, kes neid vaatab.
  • Usaldage oma kaaslast võtma vastutust. See käib vist küll rohkem emade kohta, aga mine tea… Lapse sünni järel võib üks kaasadest haarata endale suurema tüki lapse, majapidamise, elukorralduse ja kõige muu eest vastutamise ning teise tahtmatult tagaplaanile tõrjuda. Laske teisel ka beebiga mängida või kiitke õhtusööki (isegi kui see koosneb algul vaid purgiubadest ja röstsaiast), siis on endal sel ajal võimalik oma tassi täita – kasvõi rahulikult duši all käia või sooja teed juua.
  • Aidake kaasa oma laste ja vanavanemate suhete loomisele ning hoidmisele. Eelmine põlvkond on imeline ressurss, kes teie lapsest hoolib vast sama palju kui te ise ja on sageli rõõmuga valmis lastega tegelema, et värsked vanemad saaksid kasvõi tunnike aega üksteisele. Kui vanavanemad on kaugel, tasub lapsi nendega Skype või telefoni vahendusel tuttavaks teha. Samuti võiks vahepeal pilte vaadata ja lugusid jutustada vanavanematest. Seda selleks, et kui kokku saadakse, oleks memm ja taat juba tuttavad ning lühikest koosoldud aega saaks maksimaalselt ära kasutada. Teie laps ei armasta teid sellepärast vähem, kui ta vanavanematega hästi läbi saab.
  • Tooge lähedus tagasi oma igapäevaellu. Veelkord, lähedus ei ole ainult intiimsuhe. Läheduse erinevad varjundid peegelduvad palju enamas, nt soojas silmavaates, siiras huvis teise tegemiste vastu, möödaminnes tehtud pais, õhtusöögi lõpetamises musimopsuga või saabudes kallistusega tervitamises. See kõlab ülilihtsalt, kuid stressis ja teineteisest möödavaatavad paarid unustavad sageli oma algusaastate pisikesed ühteliitvad rituaalid. Selles protsessis õpivad ka lapsed mängeldes, kuidas lähedast suhet hoida ja see on parim pagas, mida tänapäeva kirevas maailmas neile teele kaasa anda.
  • Seadke paika prioriteedid ja hinnake oma ressursse. Lihtsustades võiks see kõlada nii, et koristada ja tolmukübemeid püüda jõuate ka siis, kui lapsed on suured (ei, ma ei arva, et üldse koristada pole vaja, lihtsalt ei tasu selle pärast stressata). Pitsa õhtusöögiks on vägagi ok (jah, mitte iga päev, aga vahel siiski). Sõbrad on teie sõbrad ka siis, kui ütlete, et tahate tänase õhtu pigem kahekesi veeta (mitte nendega pubisse minna) jne. Vaadake üle, millal on võimalik leida ühist vaba aega, millal planeerida hetked kummagi päris isiklikuks ajaks ja mida põnevat saab teha koos lastega. Kui tõesti vanavanemaid ei ole, siis ehk on võimalik leida lapsehoidja? Vahel harvagi? Kui aega hästi planeerida ja teadlikult läheduse hoidmisega tööd teha, siis minimaalse vajaliku aja ja sobiva viisi kindlasti leiab.
  • Andke lastele varakult teada, et on tegevusi, olukordi ja üritusi, mida emme-issi teevad kahekesi ning kuhu lapsi ei kaasata. Kui nad väikesest peale selle teadmisega kasvavad, siis ei tule neile üllatusena, kui ükskord oma lastevabast nädalavahetusest neile teatate. Nii on nad emotsionaalselt valmis teil minna laskma. Ja siis vaadake, kuidas ise oma tunnetega toime tulete, kui keegi teid üllatuslikult taga ei nuta … :)

Kokkuvõtteks soovin öelda, et hoolitsege esmalt enda eest ja seejärel panustage suhtesse selliselt nagu soovite, et teie kaaslane seda teeks. Ajus hakkavad peegelneuronid tööle – naeratusele vastatakse enamasti naeratusega, avatusele avatusega ja armastusele armastusega. Läheduse olemist suhtes ei saa võtta iseenesest mõistetavana – see on väärtus, mille olemasoluks on mõistlik teadlikult tööd teha.

Artikli autor: Kai Räisa, perenõustaja ja nelja lapse ema