Kuidas aidata lapsel üle saada pimeduse kartusest?

little girl is afraid of shadow of tree

Allikas: Internet

Vanemana saad aidata oma last, kes juba on hirmul, rahustades, turvatunnet taastades ja julgustades avatult oma tundeid väljendama. Kindlasti tuleb vältida lapse mure naeruvääristamist ja loogilist veenmist, lapse hirmu eiramist või lubada lapsel kardetud objekti või olukorda vältida.
Hirmunud lapsele on rahustav, kui vanem võtab temaga füüsilise kontakti — silitab pead ja selga, patsutused, kallistused, embuses hoidmine jne.
Toetav on mures last aktiivselt kuulata. Teie laps on näiteks väljendanud, et ta kardab pimedust. Võite seda edasi arendada (olukorras, kus probleemi ei esine!), sõnastades kuuldu ümber, näiteks: “Oma voodis õhtuti on sul raske uinuda, sest kardad pimedust.” Mida laps sellele vastab? Saate sealt vestlust edasi kerida ja tasapisi selgub, kas hirmu taga on äkki kartus mingite olendite ees, kes voodi all, kapis elavad, kummitused või hoopis midagi muud. See midagi muud võib olla näiteks ka suurenenud vajadus isa ja emaga koos olla, nende lähedust ja kontakti kogeda?
Taolistel puhkudel on abiks, kui leiate oma lapsele iga päev “sina-mina aega” (vähemalt 20 minutit), kus toimetate kahekesi, teete asju, mis lapsele meeldib, räägite asjadest, mis talle olulised jne. Selline igapäevane “armastuse tassi” täitmine annab lapsele turvatunde, mis võib viia tasapisi ka hirmu vähenemiseni.
Lisaks saate juba koostöös lapsega arutada, kuidas seda olukorda muuta, et laps oleks nõus ise uinuma (abivahendid — ehk on abi võlutegelasest/kangelasest, kelle laps endale abistajaks valib; mõni kaisuloom jne.). Julgustaksin teid kaasama last lahenduste otsimisse, see tõstab ka tema enesehinnangut (tunne, et mina teen ise midagi oma hirmust jagusaamiseks!).
Kuna laste mõtte- ja fantaasiamaailm erineb meie, täiskasvanute omast ikka suuresti, siis igasugu hirmud on mõneti lapseeas paratamatud. Ka kuueaastase lapse fantaasiamaailm võib talle võrduda reaalsusega ning seetõttu sobivad hirmudest jagusaamiseks igasugu loovad ja lapsepärased tegevused. Näiteks võite proovida joonistamist — paluge lapsel kujutada oma hirmu (vaim, pimedus), siis lasta tal see paber tillukesteks tükkideks rebida ja wc-potist alla lasta/prügikasti visata. Niiviisi saab ta kogemuse, et kontrollib olukorda.
Teile lapsevanematena saab soovitada ennekõike rahulikuks jäämist — juba sellega annate lapsele signaali, et on normaalne, kui sa midagi kardad, me mõistame su tundeid. Püüdke ise lapse hirmude pärast mitte masendusse sattuda või närveerida.
Kui tõesti olukord ei muutu (muutub hullemaks, hirm süveneb, häirib last ennast või tunnete ise, et enam ei oska mingitki moodi edasi minna), võiksite pöörduda lastepsühholoogi vastuvõtule, abi saab ka loovteraapiast (nt töö saviväljal, mänguteraapia, liivateraapia).
Artikli autor: Õnne Aas-Udam psühholoog, loovterapeut ja Gordoni perekooli koolitaja
Originaalartikkel: www.sinamina.ee