Kui laps on agressiivne või ei „kuula sõna”

Pole vist vanemat, kes poleks puutunud kokku oma 1,5-2.a. lapse tõrksuse ja sõnakuulmatusega. Probleem paljudele tuttav, kuid kindlasti on vanemate suhtumine lapse allumatusse ja agressiivsusesse väga erinev. Vanemate reageeringud olenevad ju palju sellest, millise tähenduse nad oma lapse käitumisele omistavad. Kui seda võetakse kui kasvatamatust, siis üritab vanem kindlasti oma last rohkem distsiplineerida. Selles võidakse näha jonnimist, mille vastu tuleb võidelda või seda ignoreerida või võetakse seda kui vastuhakku neile endile, mida tuleb iga hinna eest maha suruda. Lisaks on paljudel vanematel kartus, et nende laps on juba nii varakult manipuleerija. Sel juhul omistatakse lapsele veel pahatahtlikkus, salakavalus ning sel juhul püüab vanem ilmselt veelgi kavalamate võtetega lapsele oma üleolekut tõestada.

Kõik eelnimetatu tähendab aga lõputut võitlust ja need nn kasvatusmeetodites võib pigem näha sarnasust võimumängudega, mida laps neid kogedes, ka ise suurepäraselt omandab. Lapse vastuhakus ja agressiivsuses võib näha ka tema soovi enda eest seista, oma vajadustest meile omal moel märku anda ning tema arengust tulenevaid iseärasusi. Laps kasvab ju kiiresti ja see kajastub ka tema isiksuslikus ja emotsionaalses arengus.

Millest aga räägib lapse sõnakuulmatus ja agressiivsus ja mis toimub lapse arengus teisel eluaastal? See on vanus, mil laps järjest enam õpib ise hakkama saamist, ta oskab lihtsamaid toiminguid teha, tärkab tema eneseteadlikkust, arusaam iseendast, tema „minast“. Ta ei ole enam nii seotud emaga kui varem, ta hakkab aru saama, et tema ise ja tema ema on kaks eraldi tegelast, see ei ole enam sümbiootiline suhe. Seejuures on ta tema enesetunne aga väga sõltuv emast, tema lähedusest ja osavõtlikkusest.

See on aeg, mil lapses kujuneb tahe, initsiatiiv, oskus ennast kontrollida (nt tualetiharjumused, tema ise oskab öelda, millal kõht on tühi ja ka seda, kui ta süüa ei taha jne.) ning seeläbi iseseisvumistunne. Ta tunneb, et temast oleneb midagi. Omaalgatuse ja isetegemistega kaasnevad ka äpardused, ebakindlus. Lapses tekib nii soovi ise hakkama saada kui ka häbi oma suutmatuse pärast. See on vastuolude aeg, mil laps tahab asju teha ise, tunnetada kontrolli, kuid samas tunneb end ka väga sõltuvana emast ja hirmu tema kaotamise või tema pahameele pärast. Järjest enam hakkab laps aru saama, et ta ei suuda kõike ise ja ema ei täida alati tema soove, ta kogeb reaalsust kui määramatust ja vastakaid tundeid. Vahel on see nii hirmutav ja ajab vihale.

Kui laps märkab, et ema ei ole alati tema päralt, kui ta seda vajab, ei ole ka tema enesetunne enam nii muretu kui varem. Laps muutub üha nõudlikumaks nii ema kui sel perioodil ka isa suhtes. Ta nõuab visalt, et nad teeksid temaga kõike kaasa, osaleksid tema toimingutes, mängudes, jagaksid kõiki elamusi. Ta läheneb oma vanematele täiesti uuel tasandil, tema vajadused on muutunud. See pole enam esmane tasand, mil peamine turvalisus oli seotud täiskõhutundega, vaid nüüd on oluline ka emotsionaalne seotus. Vanem peab olema käepärast, kui laps kukub ja haiget, saab, või kui ta esimest korda ise kinga jalga paneb, redelil ronib või uhkustundega pildi joonistab. Vanematele, kes jõudsid juba rõõmustada lapse iseseisvusilmingute üle, võib nende laps näida nüüd liialt koormavana, tujukana, kontrollivana, klammerduvana.

Näiteks magamaminek omandab lapsele vanematest lahkumineku tähenduse, millega kaasneb hirm. Küllap on see tuttav teema, kui ühtäkki hakkab varem probleemideta kulgenud magamamineku aja saabudes laps tahtma küll pissile, küll juua, lampi põlema või uut unejuttu – peaasi, et keegi tuleks ja toimetaks ja ei peaks üksi olema.

Laps  ei ole enam nii leplik, annab märku sellest, mis talle tähtis on, tahab tunda, et temast oleneb midagi. Sel perioodil on tähtis, et laps saabki ise öelda, millal tahab juua, millal pissile või et ta ei taha porgandit või ei nõustu jaga oma lemmikmänguasja teisetega. See kõik on loomulik ja ei tähenda pahatahtlikkust, vaid isetunde tärkamist, mille juurde käib „tahan“ aga kindlasti ka „ei taha“. Enne, kui laps õpib teistega arvestama („sõna kuulama“), peab ta kogema oma piire, oma tahet ja empaatiat enda suhtes.

Nii nagu lapse tunnetemaailm on ka tema käitumine sel perioodil muutlik ja vastuoluline. Ta on kord abivalmis ja õrnutsev, kord trotslik ja vaenulik. Kord tahab, et emme aitaks ja siis protestib, kui too seda teeb. Ta tahab lasteaeda teistega mängima ja kuid peagi nutab hüsteeriliselt kui emme ära läheb. Oma vastuoluliste ja keeruliste tunnete väljendamiseks lähevad kõik vahendid, milleks ta suuteline on ja mida ta ka ise kogeb ja kiiresti omandab, peaasi, et saaks kaitsta oma mina, oma tahet ja vajadusi, iseendaks olemist ja saavutada kontrolli. Vanuses, mil lapse sõnavara on veel kesine, väljendab ta endas toimuvat, oma keerulisi tundeid: abitust, pahameelt, pettumust, igatsust, hirmu ja viha, küll nutu, küll jalgade trampimise, pikali viskamise, hammustamise, löömise, kelleltki asja äravõtmise või kellegi sabas käimisega.

Sel perioodil on väga tähtis, et temale kõige lähedasemad inimesed, pakuks talle kindlustunnet, oleks kättesaadavad, lohutaksid, mõistaksid ja aitaksid seeläbi tal iseendaga toime tulla. Vahel piisab sellest, et olla temaga koos, võimaldada tal oma tundeid kogeda, kartmata saada tunnete eest karistada või hukkamõistu. Kõige hullem ongi lapsele hirmutada teda äraminekuga, üksijätmisega hetkedel, mil ta kõige enam vajab võimalust oma tundeid turvaliselt väljendada ja kogeda, et teda mõistetakse ja armastatakse.

Kõige mõjusam viis aidata lapsel selle keerulise tunnete virr-varriga toime tulla, on kindlasti aidata tal ennast verbaalselt väljendada, siis kaovad ka agressiivsed ilmingud. Kui vanem püüab aktiivselt kuulata ja lapse tundeid peegeldada, siis laps kogeb, et teda mõistetakse ja ta ei pea enam raevukal viisil ennast väljendama või vanema tähelepanu köitmiseks stseene korraldama.

Vanuses, mil lapse tahtele ja isetundele pannakse oluline alus, võiksid vanemad rõõmustada selle üle, kui laps väljendab seda, mida tahab ja mida ei taha, et ta pole kõigega nõus ja ta oskab enda eest seista. Et laps oskaks tulevikus arvestada teistega, saaks aru teiste piiridest, suudaks olla empaatiline, tuleb austada tema piire, võtta tema vajadusi ja tundeid tõsiselt.