Emadepäeva eel…

Allikas: Internet

Kui väike tüdruk ilma sünnib, siis on tema kehas koos temaga kasvamas ja küpsemas sajad pisikesed munarakud. Rakud, mis võimaldavad tal ükskord oma elu lastele edasi anda ja seeläbi igavesti kesta. Seega, kui kasvatad tütart, hoolitsed tegelikult samal ajal ka oma tulevaste lapselaste eest. See on põnev, samas kerkib tänu sellele vastutusekoorem veelgi suuremaks.

Väiksed tüdrukud jälgivad oma ema pidevalt ja kopeerivad muhedalt tema toimetamisi – kohendavad tähtsalt juukseid, proovivad ülisuuri kingi, puhuvad haigele kohale, kutsuvad peret liivakooke ja mudasuppi sööma, värvivad vildikaga huuli jne. Nad näitavad muuhulgas halastamatult välja ka ema nõrgad kohad – poosid, parasiitsõnad, emotsionaalsed plahvatused, kulmukortsutused. Nad vaatavad oma ema alt üles ja tahavad olla nii väga tema moodi, tema poolt hoitud ja armastatud.

Emadepäeva tasub tähistada ja tähtsustada, sest iga kord, kui keegi saab emaks, on sündinud uus elu, väike ime. Kuigi emaks olemise roll võib olla vahel äärmiselt keeruline, ei tohi sellesse kinni jääda ja lasta raskusel litsuda laiaks kogu seda õrnust, headust ja rõõmu, mis väikeste inimestega kaasas käib.

Ühiskonna individualistlikkus ja edukultus teevad emaks olemise täna võib-olla tõesti veidi keerulisemaks, sest naistel on miljon valikut, kuidas ennast realiseerida. Kõik loobumised on oma loomult rasked.Võimaluste rohkuse korral tuleb väga palju valida, otsustada ja tulemuse eest vastutada. Kas hea töökoht või lapsed? Kas elukoht raharikkas suurlinnas või vaikne toimetamine külakohas metsaveerel? Kas saada lapsi kahekümnselt või ligi neljakümneselt? Kas kasvatada oma last üksi või koos lapse isaga? Kas magada hommikuti kaua või riskida varaärkava lapsega ja lasta oma senist elukorraldust totaalselt muuta? Need on tegelikult paljuski naiste küsimused. Kogu austuse juures meessoo vastu arvan, et ükski naine ei peaks sünnitama last, kui ta seda ise oma südames ei soovi. Ei mehe rõõmuks, ei ema rõõmuks, ei vanatädi Aurelia rõõmuks. Lapsed sündigu südames ja siis tulgu oodatult ilmale.

Suurte perede emad võiksid ju vabalt logistikafirmades skeeme kokku seada, poole kohaga ja täispalga eest. Sest nad on kiired, näevad asju ette, plaanile A on alati varukas plaanid B, C ja D. Nad oskavad lohutada, teha mitte millestki midagi ja sageli lugeda teiste soove silmist.

Aga laste hulk ei ole ju oluline. Ei ole tähtis ka see, kas oled lapse, kelle vastu ema-armastust tunned, ise sünnitanud või temaga muul moel kokku saanud. Tähtis on kontakt, tahe ja soojus, sest seda vajavad lapsed kõige rohkem. Tunnet, et nad on tähtsad, oodatud ja armastatud.

Emadepäeval võiks tunda eelkõige tänulikkust. Tänu elu enese eest. Mõelge, mis on need asjad, harjumused või väärtused, mida ema on teile teele kaasa pannud? Isegi, kui emaga on vahel suhted keerulised, rasked, vaenulikudki, siis kindlasti on mõni joon endas või mõni tegevus, millest teate, et see tõeliselt hea asi on just emalt pärit.

Mina tänan oma ema selle elu eest, millest ei annaks ära päevagi. Ma tänan oma ema, et ta andis väiksele minule sujuvalt kätte palju-palju raamatuid. Tänu sellele loen siiani meelsasti ja kirjutan täna neid ridu. Ma tänan oma ema, et ta oli aastaid doonor ja õpetas mindki seda väärtustama. Saan käia sama rada. Ma tänan oma ema,  et ta ei valinud mulle kunagi sõpru vaid usaldas mu oma otsuseid. Tänu sellele on mu ümber palju toredaid inimesi. Ma tänan oma ema, et ta pani oma jaheda käe mu palavikus otsmikule, kui olin lapsena haige, sest just sellest puudutusest sai paranemine alguse. Ma tänan oma ema, et ta lasi mul olla lähedane vanaemaga, sest vanaema näol oli mul kõrval veel keegi, kes alati toetas ja mõistis. Ma tänan oma ema, et ta õpetas mind märkama abivajajaid, sest see aitas mul teha loomusele sobiva elukutsevaliku. Ma tänan oma ema, sest tunnen, et ta armastab ja austab mind sellisena nagu ma olen. Mina tänan oma ema, sest tänu talle saan ise olla ema…

Emad ei oota pühapäeval kalleid lillekoormaid ja kingikuhilaid. Oodatud või ootamatu külaskäik, südamlik telefonikõne või pisikese käega nopitud võilill koos rõõmsa naeruga on parimad!

Artikli koostas: Kai Räisa, perenõustaja ja nelja lapse ema