Ema ja isa omavaheline suhe olgu eeskujuks lastele

Allikas: Internet

Väiksed lapsed on kui käsnad – imavad ümbrusest kõigi meeltega erinevat informatsiooni. Algul on need protsessid suhteliselt valimatud ja võtavad vastu kõike, mida laps kogeb. Hiljem hakkavad kujunema seosed ja struktuurid, mille alusel uut infot olemasolevaga seostama hakatakse.

Üks väga oluline ja ehk juba enne sündi last mõjutav faktor on ema-isa omavaheline paarisuhe. Kas ema tunneb end last oodates turvaliselt, kas lisaks ema häälele on kõhu lähedal kõnelemas ka üks madalam hääl? Instinktiivselt hoiab vastsündinu ema lähedusse – see on tuttav keskkond, südametoonid, lõhn, piim. Üsna pea aga hakkab ta uudistama ümbrust emast kaugemal. Looma oma isiklikke suhteid isa, õdede-vendade ja vanavanematega.

Ei ole saladus, et ühel hetkel valides enda kõrvale kaaslast  ja teist vanemat oma lastele, on suur tõenäosus leida hea klapp inimesega, kes mingil olemuslikul viisil vastassoost vanemat meenutab – on see siis välimus, hobid, temperamendi tüüp või suhtlemisviis.

Valdavalt on see protsess teadvustamata ja selle fenomeni algpõhjus on see, et laps jälgib oma vanemaid ja nende suhtlemist kui pühendunud teadlane laborihiiri. Teeb automaatseid tähelepanekuid ja loob vastavalt sellele oma reaalsuse. Ja nii juhtubki, et kui emal on palju erinevaid partnereid, võib ka tütrel olla tulevikus väga raske pikaajalist suhet hoida. Või kui isa on peres autoritaarne ega näita laste nähes enda soojemaid tundeid ema vastu välja, tekib ka tema pojal raskuseid sooja ja lähedase paarisuhte loomisega.

Lasteaias võivad õpetajad juba selgelt erinevaid peretüüpe kohata, sest mängud toimuvad valdavalt lapse isikliku kogemuse najal. Kui üks nelja-aastane tüdruk tõrjub poisi kodumängust eemale ja teatab, et sa mine õige nüüd tööle, siis teine tirts helistab mängumobiiliga ja räägib õrnal häälel: millal sa tuled, mul on söök valmis ja küünal põleb ka juba lõpuni. Kui üks kasutab sõnu mis siis, mis see sinu asi on, paras sulle, kao minema jne, teine aga jaa, muidugi, ma saan, ma räägin sulle, igatsen – siis võib arvata, et nende laste tulevased paarisuhted saavad olema samavõrra erinevad, kui on nende lapsepõlv.

Mis saab siis, kui laps kasvab ühe vanemaga? Kas tema siis ei saagi tulevikus normaalset suhet ja peab ka üksi olema? Kindlasti mitte. See, et vanemat ei ole täna lapse kõrval ei tähenda, et ei saaks teadlikult lapse ja vanema suhet luua. Kui vanem on surnud, saab teine koos lapsega vaadata tema pilte ja luua läbi juttude lapsele teadmise, et teda oodati ja armastati.  Kui vanemad elavad lahus, siis lapse elu korraldamise eest vastutavad ikkagi mõlemad. Kui omavahel suudetakse peale kibedat lahkuminekuvalu jääda lapse elukorraldust ja käekäiku puudutavatel teemadel neutraalseks või sõbralikuks ja teist vanemat ei halvustata, siis on lapsel võimalik omandada eluterved suhtlemismustrid ja olla oma suhetes oluliselt edukam kui lapsel, kelle vanemad pidevalt kaklevad, üksteist alandavad ja mustavad.

Võtke aega ja jälgige oma eelkooliealiste laste mängu, märgake, milline on sõnakasutus, kuidas pöördutakse teiste poole, millised on nende viisid, et oma vajadused rahuldatud saaksid. Ja siis pöörake pilk korraks peeglisse – kuidas ma ise oma soovidest teada annan, kuidas lähedastega käitun, milliseid emotsioone ja mil viisil väljendan. Ema-isa suhe on üks tugevamaid alustalasid, millele laps saab oma tulevase elu üles ehitada. Millised on teie suhte väärtused – usaldus, mõistmine, heasoovlikkus, toetamine, huumor? Kuidas jagate koormust rasketel hetkedel? Kuidas lahendate konflikte?

Pidage meeles, teid jälgitakse pidevalt – suure huvi ja geniaalse õppimisvõimega.

Artikli autor: Kai Räisa, perenõustaja ja nelja lapse ema