Bipolaarne meeleoluhäire

Pääsemine mägiraudteelt

“Kas te olete märganud minu juures hiiliva vaimuhaiguse märke?” küsis Eve Usin (44) oma tuttavatelt. Ta tundis, et midagi pole temaga korras, kuid ei saanud aru, mis täpselt.Neli aastat hiljem istub mu vastas naine, kelle puhul on vaimuhaigust raske ette kujutada. Tagasihoidlikult naeratav Eve tellib endale rohelise tee ja kohupiimakoogi ning vabandab, et jätab vestluse ajaks mobiiltelefoni sisse. “Mu kaheksa-aastane poeg on klassivenna sünnipäeval ja tahab mulle võib-olla helistada.”Eve õpib korraga sotsiaaltööd ja psühholoogiat ning näitab oma kursusetööd, mis kannataks ilmselt diplomitöögi mõõdu välja: “Bipolaarse meeleoluhäirega inimeste sotsiaalmajanduslik toimetulek Eestis.” Ta on selle tarvis küsitlenud 23 inimest, keda kord rõhub sügav masendus ja seejärel paneb palavikuliselt tegutsema kõrgenenud meeleolu. “Maniakaal-depressiivne psühhoos,” kõlab selle haiguse raskema vormi kõhedusttekitav nimetus. Eve on teinud korralikku tööd ja lisaks mahukale teoreetilisele materjalile analüüsinud ka haigete vastuseid. Teema puudutab teda isiklikult ja uuritavad on tema saatusekaaslased.

Millal haigus algas?

“Mäletan sügavat masendust juba varasemast ajast. Pärast kasvaja operatsiooni neli aastat tagasi vallandus haigus aga plahvatuslikult,” räägib Eve. Ta jutustab, kuidas tal keskkooli lõpus ilmus kaelale muna, mis osutus healoomuliseks süljenäärmekasvajaks ja mida järgneva 20 aasta jooksul opereeriti neli korda. Viiendal operatsioonil, kui ta oli 40-aastane, leiti aga hoopiski pahaloomuline kilpnäärmekasvaja.

“Ma ei olnud meeleheitel, vaid tänulik, et mulle on antud uus võimalus. Järelravi ajal lugesin üksinduses Chopra “Täiuslikku tervist” ja see muutis mu maailma. Tegin enda sees inventuuri ning mõistsin, kuidas ma ise oma mõtlemise ja suhtumisega olin andnud võimaluse vähi tekkeks. Kui keegi ütleb midagi halvasti ja inimene hakkab seda enda sees kasvatama, siis peab ju midagi idanema. Oluline pole, mida meile öeldakse, vaid see, kuidas me öeldule reageerime.”

Üheksa kuud meeletut jõudu

Eve sai aru, et vaja on muuta mõtlemist ja aidata kehal taastuda. Operatsiooni tüsistuse tõttu ei liikunud tema käsi ega keel. Ta kõne oli hullem kui kivipallur Jürtol Kreisiraadiost. “Lähedased olid väga viisakad, kuid vahel ei suutnud nad end tagasi hoida ja pahvatasid naerma. Minust oli tõesti raske aru saada. Arstid ütlesid mulle, et kõne ja liikumine taastuvad ise, aga mina tundsin, et sellega ei saa oodata. Mul oli vaja võidelda. Läksin logopeedi juurde ja ravivõimlemisse ning hiljem joogasse.” Taastumine oli uskumatult kiire, kuid sisemine vajadus sundis teda edasi tegutsema. Eve läks õppima ülikooli sotsiaaltööd. Onkoloogiahaiglas küll muretseti, kas see pole liiga pingutav, kuid tegu oli alles algusega. Naine tundis endas meeletut jõudu. Kooli astumiseks oli vaja iseloomustust töökohast. See ka mõni probleem! Ta kirjutas selle ise. “Kas te tihti kirjutate endale iseloomustuse ise?” küsiti koolist irooniliselt. “Ma ei saanud arugi, et midagi oleks valesti,” meenutab Eve.

Ja tõepoolest – miski ei tundunud talle sel ajal valesti olevat. Üheksa kuu jooksul sai ta hakkama kõigega, mis ette võttis. Asjad lausa lendasid, kuni ta kukkus äkitselt auku.

Valus kukkumine
Masendus oli nii suur, et Eve arvas, et nüüd ongi lõpp käes. “See oli jube. Olin pikali ja kõik kohad valutasid. Oli tohutu väsimus – ma ei jõudnud tõsta kätt ega jalga. Tundsin, et mitte keegi ei mõista mind,” kirjeldab Eve maaniale järgnenud depressiooni.

Ühel pärastlõunal tuli tema väike poeg lasteaiast koju, istus ema voodi äärde ja ütles: “Tead, emme, kui ma täna lasteaeda läksin, siis ma nutsin pool teed. Ma arvasin, et sa sured ära.” Eve seedis neid sõnu kaks päeva ja leidis siis endas jõudu, et paluda abi tuttavalt ravitsejalt. Vähehaaval ronis ta küll august välja, kuid sellele järgnes peagi uus aktiivsusperiood ja viimasele jälle masendus.

Õnneks langes meeleolu kõrgaeg tavaliselt kokku eksamiperioodiga, mil ta pulbitseva energia toel tegi ära kõik võlgnevused, mis olid kogunenud depressiooni ajal, kui ta suurt midagi teha ei jaksanud. “Hüpomaania oli suurepärane ja ma nautisin seda. Siis on inimeses uskumatu jõud ja tahe saada hakkama kõigega. Tegelikult tuli meeleoluhäire mulle appi, sest hüpomaania energia aitas mul välja tulla operatsioonijärgsest kehalisest ja vaimsest madalseisust. Aga mida võimsam on hüpomaania, seda sügavamale pärast kukud. Kaks korda sügavamale,” räägib naine.

Mullu sügisel istus Eve psühholoogialoengus, kus räägiti meeleoluhäiretest, sealhulgas bipolaarsest häirest. “Ohoo!” tabas naist äratundmine. “See ongi see!” Nädal aega hiljem kuulas ta loengut depressioonist, mis tundus jälle tuttav. “Läksin koju, tegin interneti lahti ja sain aru – issand jumal! Kõik see ebanormaalne, mida olin tundnud ja mis pani mõtlema, et minuga on midagi lahti, oli selle haigusega täiesti normaalne. Tohutu koorem langes mu õlgadelt. Mul hakkas nii hea ja kerge.”

Edasi läks Eve psühhiaatri juurde ja teatas talle enda pandud diagnoosi. Arst vangutas algul pead ja arvas, et naine on oma jutu raamatust võtnud. Lõpuks kratsis aga kukalt ja möönis, et kõik klapib. Eve poolt läbielatu vastas tõesti bipolaarsele häirele. Naine otsustas, et kursusetöö kauaotsitud teema on leitud. Ta tahtis saada võimalikult palju teada oma haigusest.

Piinav haigus

Teadusuuringud on näidanud, et maania ja depressiooni vaheldumine tuleneb ajukeemia häirest, mida omakorda vallandab ilmselt geenimutatsioon. Ligi poolel haigestunutest on ka ühel vanemal meeleoluhäire, enamasti depressioon. Haigust esineb 1-5% elanikkonnast ja probleemiks on selle aladiagnoosimine. Perearstid ravivad järjest rohkem depressiooni, kuid bipolaarset häiret ei tunne enamasti ära. Miks?

Klassikalise maniakaal-depressiivse psühhoosi (I tüüpi bipolaarse meeleoluhäire) korral satub inimene kord tugevasse masendusse ehk depressiooni ja seejärel ülepakutud heaolutunde faasi, mis võib muutuda suisa eufooriaks ehk maaniaks.
II tüüpi bipolaarse meeleoluhäire korral aga vaheldub depressioon pehmema hüpomaaniaga, mille korral inimese meeleolu on küll kõrgenenud, kuid tõelise maania sümptomid, nagu ülisuur aktiivsus, sotsiaalne pidurdamatus, vastutustundetu käitumine, suur jutukus, kõrgenenud enesehinnang, unetus jm, esinevad leebel kujul või puuduvad üldse. Inimene on siis veel võimeline tajuma reaalsust ja kontrollima oma olukorda. Tal läheb hästi, aga mitte ülevoolavalt.

Kuna inimene ise ei arva hüpomaania ajal, et tal oleks midagi viga, on seda raske ka arstil tuvastada. Küll aga häirib inimest hüpomaaniale järgnev depressioon, mille ajal lisaks meeleolulangusele tabab teda väsimus, eneseusu kaotus, süütunne, keskendumisvõimetus, unetus jm. Kui sellel inimesel ravida antidepressantidega vaid depressiooni, võib paranemise asemel vallanduda uus maniakaalne faas ja seejärel veelgi tugevam depressioon.

“Hüpomaania faas on niivõrd hästi peidetud. Kuigi II tüüpi bipolaarse meeleoluhäire ajal ei ole inimese hingelised ja füüsilised kannatused nii sügavad, ei põhjusta see talle vähem vaeva,” rõhutab Eve. Tema küsitletud inimesed tunnistasid, et haigus mõjutab tugevalt nende tegevusvõimet ja elukvaliteeti. Depressiivsel perioodil on neil raske keskenduda tööle, tekivad eksimused ja tegematajätmised. Maniakaalsel perioodil aga võivad nad kergesti ärrituda, teisi inimesi solvata ning alustada kõrgelennulisi ettevõtmisi, mis jooksevad depressiooni ajal ummikusse. Üle poole küsitletutest oli haiguse tõttu pidanud korduvalt vahetama töökohta, sest pinged kasvasid üle pea ja nad olid kurnatud. Haiguslehel oldi tavaliselt 2-3 kuud korraga.

Mitu inimest ütles, et nad kahtlevad oma toimetulekus ega julge paremat tööd otsida. Kõik see mõjutab inimeste majanduslikku olukorda, sest heitliku töövõime tõttu jääb sissetulek väikeseks. Ohtralt raha läheb ka ravi peale, sest lisaks ravimitele kasutavad paljud haiged ka terapeutide ja alternatiivmeditsiini abi. Näiteks üks inimene märkis, et käib aastaid iga kahe nädala tagant homöopaat-refleksoloogi juures, kus teraapiaseanss maksab 275 krooni.

Mõjutab ka peret

Loomulikult mõjutab kõikumine kahe äärmuse vahel ka inimese suhteid ja pereelu. Üliaktiivne maaniaperiood võib viia haige hüsteeriasse ja närvivapustuseni. Depressioon toob kaasa jõuetuse, häbitunde, segaduse ja masenduse. Inimene kardab siis suhelda isegi lähedastega. Unehäireid, paanikat ja füüsiliselt tajutavat ärevust, mis paneb värisema sisemuse ja käed, esines küsitletutel nii maania kui ka depressiooni ajal. Osa aga väitis, et maniakaalses faasis ei pärsi nende tegevusvõimet üldse 2-4 tundi magamist ööpäevas. See kinnitab eelpool öeldut, et siis ei tunne inimene ennast haigena ega otsi abi. “Selle haigusega kaasneb kahjuks pidev väljamagamatus ja kurnatus,” märgib Eve.

Mitu vastajat tõdes, et nad on maania ajal oma lähedaste vastu põhjendamatult kurjad. Kuigi kõrge suitsidiaalsus on bipolaarse häire puhul teada, hämmastas Evet, et ka eestlastest tunnistasid pea kõik, et nad on enesetappu kaalunud; kaks olid seda ka üritanud.

Ajaloost on teada, et andekas Saksa helilooja Robert Schumann kirjutas maniakaalsel ajal kümneid laule ja klaveripalu, depressiooni jäädes aga kadus tal eluisu. 1851. aastal kirjutas ta “Reini sümfoonia”, kolm aastat hiljem hüppas end tappa üritades Reini jõkke. Maniakaal-depressiivse psühhoosi all kannatav Schumann suri 46aastaselt vaimuhaiglas.

Kuigi bipolaarse häirega inimesed lahutavad tihemini ja elavad sageli üksi, ilmnes eestlaste vastustest positiivne sõnum: paljudel on siiski kõrval kaaslane, kellelt nõuab haige vaimne ebastabiilsus kindlasti suurt kannatlikkust ja mõistmist.

Tee tervenemisele

Eve möönab, et ka tema pereliikmetele on olnud väsitav sõita koos temaga mägiraudteel. Kui naine otsustas talvel hakata õppima veel ka transpersonaalset psühholoogiat, muutusid lähedased väga murelikuks. Siiski leiab naine, et ta on teinud õiged otsused. Haiguse teadvustamine ja tundmaõppimine on aidanud tal mõista iseendas toimuvat ning õpitut kasutab ta juba praegu teiste hädasolijate aitamiseks.

Aasta tagasi jõudis Eve äratundmiseni, et ei soovi enam hüpomaania perioodi. “Ühtpidi on see võimas tunne, sest sel ajal on maailm nii kirgas. Teistpidi kulutab see tohutult energiat, maailmataju on nihkes ja sellel on ränk hind järgneva depressiooni näol. Pärast meeleolu stabiliseerumist tundus mulle elu esialgu nii igav ja hall. Paari kuu pärast hakkasid tagasi tulema tegelikud värvid – reaalne maailm. Praegu on mu elu palju ilusam.”

Kuidas on võimalik hüpomaaniast hoiduda, kas ravimite abil? Eve vastab, et tema pole rohtusid võtnud. “Mitte midagi ei juhtu niisama. Kui mul on nii raske ja valus, siis sellel on mingi põhjus. Mu meeled peavad olema erksad, et saada aru, mis põhjustab valu. Kui söön ennast tablettidest uimaseks, ei saa ma seda infot kätte. Leian, et minu jaoks on see ainus tee, et saada tõeliselt terveks.”

Nii on ta vähehaaval analüüsinud oma minevikku ja astunud vastu hirmudele. “Hoian endal jalgadest kinni, et ei lendaks enam nagu rakett hüpomaaniasse. Mul pole viimasel ajal olnud ka depressiooni, mis ei tähenda, et ei esineks meeleolutõuse ja -langusi, kuid need ei sega elamist. Elu ei saa ju püsida ühtlaselt hallil lainel.”

Eve on pärast vähioperatsiooni palju muutunud ja kindlasti tingib see muutusi ka tema lähedastes. “Mina saan aga ainult endaga tööd teha,” tõdeb naine.

Ta loodab, et suudab oma pojale anda kindlustunnet, et emal läheb aina paremini. Nii poeg kui ka täiskasvanud tütar, kes õpib psühholoogiat, tunnevad ennast ilmselt turvaliselt, kui julgevad öelda, mis neid ema käitumises häirib. Mehele on ta aga tänulik selle eest, et too jaksab tema arutlused ära kuulata. Et ta saab jagada seda, mis temaga parasjagu toimub. Ka ema on Evele alati jõudumööda abiks olnud. “Kuigi mul on olnud kaks rasket haigust, leian, et mul on läinud hästi, sest olen saanud ruttu abi. Kaitseingel on mind hoidnud.”

MIS ON BIPOLAARNE HÄIRE?

Meeleoluhäire, mille puhul vahelduvad maania ja depressiooni perioodid.
Maania ajal on inimene ülevas tujus ja/või ärritatud. Ta on tavalisest palju aktiivsem, võib esineda ka füüsilist rahutust, jutukuse suurenemist, kiirenenud mõtlemist, sotsiaalset pidurdamatust, vähenenud unevajadust, kõrgenenud enesehinnangut ja kergesti häiritavust. Haige võib pidevalt muuta oma tegevust, käituda liiga riskantselt või vastutustundetult. Maania algul teeb inimene kõrgelennulisi plaane, kuid ei suuda hästi keskenduda. Ta on täiesti iseendast haaratud.

Depressiooni ajal on häiritud nii inimese vaimne kui ka kehaline seisund. Seega ei kannata haiged mitte üksnes kurbuse ja meeleolulanguse tõttu, vaid neil esineb ka kehalisi vaevusi, nagu pea- ja kõhuvalu ning söögiisukaotust. Inimene väsib kiiresti, kuid ei suuda end välja magada. Haige muutub ükskõikseks ja mõjub kivistunult.