“Abi vajavad mõlemad – nii kiusaja kui kiusatav”

Allikas: Internet

Lapsevanemana puutub pea igaüks mingil hetkel kokku kiusamise teemaga. Pean silmas süsteemset, korduvat, ühe lapse vastu suunatud pahatahtlikkust. Kiusamise viise on erinevaid – tõrjumine, sõnaline solvamine või mõnitamine, asjade ära võtmine ja rikkumine, löömine, riiete määrimine, ebaõiglane süüdistamine. Raskematel juhtudel saab kiusatav nii emotsionaalseid, psüühilisi kui füüsilisi kahjustusi. Hingehaavad ja alaväärsustunne on paljudel  tänastel täiskasvanutel tagataskus just lapseeas kogetud kiusamise tagajärjel.

Kiusamist ei tohi sallida. See on selge siililegi. Ometi on see põlvkondi kestnud nähtus – viisid ehk veidi muutuvad koos ajaga. Tänastel lastel on oht avaliku või varjatud netikiusamise ohvriks langeda äärmiselt suur. Ühelt poolt loob arvutisuhtlus näilise anonüümsuse, teisalt on kiusajal raske tajuda piiri, millal juba aitab.

Olen kümmekond aastat vanematelt küsinud, kui neil oleks võimalik valida vaid üks vastus, siis kas nende laps oleks kiusaja või kiusatav?

Jah, midagi vahepealset valida ei saa. Inimesed jagunevad üsna selgelt kaheks. Ühed ütlevad, et olgu siis juba kiusaja, sest endale ei tohi mingil juhul lasta liiga teha. Las võitleb, las vajadusel tõstab esimesena rusika, siis ei julge teised teda puutuda.

Teised ütlevad, et las ta siis parem olla kiusatav. Siis on vanemal endal süda kergem – ma ei ole kasvatanud üles vägivallatsejat vaid tubli ja armsa inimese, kes on sattunud kokku kellegagi, kes normaalselt käituda ei oska.

Ega see valik ju päris aus ei ole. Maailm meie ümber on oluliselt värvikirevam, kui must ja valge. Ideaalis kasvaksid lastest inimesed, kes suudavad ennast adekvaatselt kehtestada ega vaja selleks vägivalla mistahes vorme. Meie täiskasvanutena saame neid aidata.

  • Ära kasuta ise lapsega suheldes agressiivseid võtteid, sest laps omandab suure osa käitumismustreid jäljendamise teel (leia endale maandamishetk, kui tunned, et hakkad ärrituma).
  • Tee vahet konfliktil ja kiusamisel. Esimene neist tekib kindlas situatsioonis (võttis kühvli teise käest ära, teine lõi hambad kätte, nutsid mõlemad, said lohutust ja mängisid pärast koos edasi) ja enamasti puudub seal süsteemsus. Konflikti eesmärgiks ei ole teisele haiget teha, teadliku kiusamise puhul see enamasti nii on.
  • Ära alanda last tema saamatuse, kohmakuse või krutskite pärast. Lapse hing on õrn ja isiksus vajab arenguks toetamist ja jõustamist.
  • Kui märkad, et väikelaps on hakanud lööma, tutistama või pahandama ja tead, et kodus ega lapsehoidjate, vanaemade jt juures midagi sellist ei esine, räägi oma tähelepanekutest ka lasteaiaõpetajaga – mis rühmas toimub? On ehk vaja lastega kiusamise teemat käsitleda.
  • Ole ise tähelepanelik, kui näed, et lastegrupis jääb keegi mängust kõrvale. Laste sotsiaalsed oskused on erinevad, mõni vajab kauem täiskasvanu suunamist ja juhendamist. Saad teda leebelt teistega liita.
  • Märka oma lapse emotsionaalses seisundis ja igapäevases käitumises toimuvaid muudatusi – silmside hoidmine, rõõmsameelsus, teistega suhtlemine, söömine jne. Kui märkad järske muutuseid, mis kestavad kauem kui kolm päeva (oleneb ka lapse east), siis püüa uurida, kas midagi on juhtunud. Kasuta selleks võimalusel sõprade, pedagoogide, treenerite abi.
  • Kuula oma last. Ükskõik, kas teda kiusatakse või süüdistatakse kiusamises – laps annab ise olulist infot. Tema saab rääkida enda eest, oma kogemusest.
  • Hoia meeles tarkus, et info, mis pärineb ühest allikast, ei ole mingi õige info. Enne kui (üle)reageerid, leia võimalus teise osapoole ära kuulamiseks.
  • Hoidu kiusaja süüdistamisest ja uuri, mis on seal taga? Millal lapsega viimati tõeliselt rääkisid? Milline on pere kvaliteetaja veetmise viis? Süüdistused ei tee tegu olematuks, vahel kiusaja ei mõistagi, et on midagi halvasti teinud ja piisab vähesest selgitustööst, et ta enam iial nii ei teeks.
  • Hoidu ise kiusamisest – kodus teistest halva rääkimine, õpetaja halvustamine või naabrinaise terves mõistuses kahtlemine külvab lapses kiuslikkuse seemneid. Kiusamine ei ole paraku vaid lasteaia teema.  Seda esineb ka paljudes töökohtades täiskasvanute hulgas.

Neid viise, kuidas luua kiusamisvabamat maailma on kindlasti veel ja veel. Palju oleneb olukorrast ja ajahetkest. Teadvustada tasub, et nii kiusaja kui kiusatav on rollid, millesse laps mingil põhjusel sattunud on. Mis neil puudub või hoopis ülearu on? Oskus suhteid luua ja hoida? Oskus ennast kaitsta? Oskus küsida abi? Usk, et ma polegi paremat väärt? Usk, et mulle on kõik lubatud ja teised pole midagi väärt? Hirm, et paistan nõrgana, kui teisi ei kiusa?

Abi vajavad mõlemad nii kiusaja kui kiusatav.

Artikli koostas: Kai Räisa, perenõustaja ja nelja lapse ema